konarlik tee unistusteni

2011-09-18T11:00:00.000-07:00

hi, university

how u doin

maybe it's lack of inspiration
lack of motivation
lack of something something something
that something
that makes you want to do nothing
but waiting for that something something something nice to happen

VORMZI

2011-06-17T11:30:00.001-07:00

Noh, korjasime Taneliga Jõnni ja Martini peale ning sõitsime Haapsallu. Poole tee peal umbes Sten helistab, et noh, nad hakkavad sõitma, et kaugel me oleme. Ma mingi "30 km", Sten "Tallinnast?", "Ei, Haapsallu veel". Aga poes läks mingi tund aega (ja arve oli üle 60 EURi, hästi normaalsed õgardid oleme Taneliga :D) ja siis jõudsid teised järele juba. Sõitsime sadamasse ja siis praamile, kus ei teinud midagi ja Vormsil siis Aime juurde. Ma mingi jooksin, et normaalset magamiskohta saada ja seal oli üks king size bed :D a see oli otse trepi vastas, kust kõik 24/7 mööda kõndisid, mis oleks tüütu olnud. Seega I don't think sooo ja võtsin taha kohad. Veits lebotasime ja osad tegid piipu. Siis panime grilli üles (meil Taneliga oli oma :D st Taneli oma). Sõime vorzte ja tegime salatit, aga Rene oli kastis selleks ajaks juba ja alguses ta sõi mu lehtsalatit xD (kapsast polnud :( boo) ja toppisime räigelt offi peale, sest sääski oli ebanormaalselt palju. Need Vormsi sääsed eriti näljased, sest kaua sa ikka neid 250 Vormsi elanikku ja nende verd imed, vaheldust ka vaja. Ja kohe, kui keegi võõras saarel, siis see on nagu veredoonor. Minu ja Taneli voodite vahel oli sääskede surnuaed. Käisime rannas. Aga jõime ka ja siis Tanel läks kaduma, aga Kusti ja Kaspar tulid minuga randa otsima teda ja :D:D:DD:D:D:D:D::D:D:D:D:D -kramp-, sest me olime seal poolsaare asja juures ja seal oli tume kuju. Kaspar mingi Kustiga, et "SEE ON TANEL. sest ta liigutab" ja lasid mul üksinda edasi minna, aga see ei liigutanud :D ja mul oli selline hirm, et see on mingi THE GRIM :D:D:D:D ja siis .. see oli silt. Ja noh, väike naerukoht. :D:D:D Mul ajas täiega kaua naerma see. Anoh, leidsin üles Taneli ja käisin pesus enne magamist ja siis sliipi. Tanel jäi 1 sekundiga magama, aga teised lällasid täiega ja ma ei saand. Kell oli 3 vist. Siis ma magasin mingi tunni, sest mindi alla. Ja siis Sten, Jaanis ja Mihkel tulid roppe anekdoote rääkima :D:D Ja siis ma mingi olin kuri ja nad jooksid ära. Enne mängisid klavessiini? ka all.

Hommik. Kõik ärkavad mingi 9, sest ebanormaalselt sääski. Mul reaalselt umbes 100 hammustust. No joke. Pesin. Sõime pannkooke rabarberimoosiga. Pannkoogid ise olid õunte? ja astelpajumarjadega. Ülihead. Siis sõitsime poodi ja ostsime mingit kraami. Siis tagasi. Siis piipu. Siis supp. Siis tegin Jaanisele pallis ära :D Ehk ta ei püüdnud mu palle ja Mihkel tuli ka mängu. Keegi btw suitsetas ka midagi hommikul. Khm. A eniveis. Kirjanditulemused tulid, Rene ootas reaalselt forever ja lõpuks sai vist vanemate kaudu arvutist :D Rohisime peenart. Kartsin puuke. Jalutasime rannas vist. Siis MAFFFIA (ma kogemata ütlesin 1 kord mahvia) ja Normani sitajutud. Mind tapeti koguaeg seal mängus ja noh :D Suht närvi ajas see :D:D. Mõned näitasid riistvara :D Siiis pesema jälle. Jooma. Jooma. Jooma. Vessut. Maffiat. Jalutama. Sliipi. Aa enne sõime ka, grilli tegime - kana. See oli bestie. Ja ma tegin feta salatit (Martiniga võtsime juustu pooleks). Ja Taneliga käisime kihutamas ka. BTW D::D:DD:D:D KASPARI VARBAD LOL, seal oli mingi ühel suurel varbal 4 sääske küljes, kes innukalt imesid. Ja siis ta lasi aint suurtele varvastele offi, kus kõik -kramp-. Vot.

Magasin normaalselt suht mingi 10ni vist. Pärast poodi, et süüa. Siis see kiirtoidud (kartulipuder mul, makronnid Tanelil) ja ostsime igast asju reisiks. K.A. shoksi, mille pm üksinda ära sõin. Vessu. Maffia. Koristasime. Jäätis. Pessu. Ja juba tuli minek. Martin kihutas sadamasse, jõudsime meist mingi 100 aastat varem startinud Kustile järele. :D Vahepeal oli mingi 130 ikka. A samas eelmine päev Taneliga ka. Need olid sirged teed seal, 0 inimest. :D 4578248646 sääske. Laevas maffia, Tanel tõi šoksijäätist ja cudddle. Aga. :D Tagasisõidul panime 1 korra Jaanisest mööda, sest ta mökutas. Ja siis nad sõitsid ka mööda, et showoffid olla ja Sten näitas tisse. Normaalne. :D

Igatahes päris lahe oli :D Ja CINEMA on põhilugu, kuigi total hate.

2011-06-03T12:57:00.000-07:00

Tere,

pole ammu postitanud. Miks? Ma ei tea, tegemist on palju. On see piisav põhjendus? Ei.

Tegelikult kirjutan ma vahel harva drafte, aga need on suhtkoht personal, mistõttu vaevalt, et "publish post" nupule vajutan.

Siiski.

Varsti rohkem.

2011-04-09T00:56:00.001-07:00

http://www.elu24.ee/?id=416360

IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIK :D:D

2011-03-31T13:51:00.001-07:00

Hi there, 22.

2011-03-01T13:08:00.000-08:00

I'm beautiful in my way,
'Cause God makes no mistakes

Ma vist avastasin juba mõnda aega tagasi - ent veendun selles nüüd aina enam-, et isiklikest asjadest on palju kergem rääkida inglise keeles. Igasugused piinlikud teemad muutuvad vähem piinlikumaks ja isiklikud vähem isiklikuks, kui neist kõneleda võõras keeles. Ma ei ole päris kindel, mis loogikaseaduste kohaselt see töötama peaks, aga töötab väga hästi. Ja siis ma oma meeletus geniaalsuses - snarl - mõtlesingi, et võib-olla hakkaks hoopis inglise keeles blogi kirjutama. Või ei hakkaks ka. Omg, küll kõigil on mu sisemist monoloogi praegu huvitav lugeda. -.-
Igatahes homme tuleb üks ääretult tegus päev. Kolm arstilkäiku ja täiesti uue elu algus. :D Kes teab, see teab. Aga noh. Võiks siis homse päeva heaks teha. Ja õhtul on üks suurepärane üritus. :)

PSPS neljapäeval on kõnevõistlus. O.o

2011-02-25T10:11:00.000-08:00

Eilne võis olla päris paljudele eestimaalastele oluline päev, aga minul oli kohe topeltoluline või isegi rohkem, sest keegi eriline sai juba 19. Öeldakse ikka, et jaaa, mees peab naisest vanem olema, niiet loodetavasti on see 10 päeva vanusevahet paras. Mina küll ei kurda. Ühesõnaga. Eilne&tänane olid suurepärased. Aitäh. qq

2011-02-17T00:58:00.000-08:00

Lihtsalt mainiks, et haige on ikka päris tüütu olla. Eriti siis, kui sa tegelikult tahaksid trennis käia ja seda ilusat karget päikesepaistelist ilma nautida väljas ja SPA's käia ja isegi koolis käia, et need järeltööd ja kõik asjad ära teha, mis veel eelmisest haiguskorrast tegemata on. Ja seepärast olengi ma võrdlemisi õnnetu, et ma taaskord haige olen. -.- Aga noh, eks ma siis istun kodus, vaatan sarju (oh oleks vaid, mida vaadata!! ma vaatasin juba kõik ära), söön kooki ja kommi ja kiivisid ja niisama lesin voodis. Ilmselgelt on päeva parim aeg, kui keegi otsustab mulle külla tulla peale kooli või siis, kui keegi õhtul töölt koju jõuab. Sest üksi on mingi piirini tore olla, aga noh.. kaua ikka viitsib.

2011-01-22T12:24:00.000-08:00

Selleks ajaks, kui Maria koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Tegemist oli reedese päevaga, kuupäev 22. jaanuar. Algamas oli viies tund ning Maria sammus ebakindlalt aula poole, kus pidi toimuma kõnevõistluse koolifinaal. Palavik, aeg-ajalt kaduv hääl ning robustne köha ei tekitanud just suurimat esinemisjulgust. Aga mis seal ikka, toppisin end kurguauguni rohtusid täis ja üritus võis alata. Võtsime loosi ning ilmselgelt olin viimane kõneleja. Meid lukustati kuskile aulast välja viivasse pisikesse ruumi, et me teiste kõnedest häid mõtteid ei saaks, mida kasutada. Tundus natuke kurb, sest tahtsin väga teiste omi kuulata, aga noh. Miz zeal ikka ziiz. Lõpuks tuligi minu 5 minutit kuulsust. Arvestades sellega, et ma tundsin ennast väga halvasti, läks isegi hästi, aga noh.. muidu oleks veel paremini läinud. See selleks, eks mul aega täiustada veel oma esinemist (lootuses, et ma edasi saan! ;)).
Noh, nüüd ma olen siis haige. Päris edukas, arvestades seda, et nüüd ma ei saa Martini sünnipäevale minna :(. Lauajalksiturniir jääb ka ära, böö.

2010-12-24T12:48:00.000-08:00

Jõulud on kommertslik periood, reklaam, ostuhullus ja paanika. Aga eelkõige on jõulud imeline aeg, täis lootust ja pühendumist perekonnale ning sõpradele.

Kui ma täna kell 11 kodust välja astusin, siis esimesed sammud olid seatud Rimi poole, mis asub kõigest teiselpool teed. Pärast sealsete pakkide kokkuvinnamist sõitsin mugavalt autoga linna ning jalutasime Taneliga Pierre'i. Ma kahtlen, kas tõesti olen kunagi veel fierce'imalt pakitud kingitust näinud! ;) Aga mis veel fierce'im oli.. see oli kingitus ise. Ühte neist asjadest olen mingi viimased tunnid kuulanud (ilmselgelt). Kui ma nüüd suudaks keskenduda päevale.. hmm, jaa.. siis sõitsime külla, tagasi linna, Meritoni ja edasi kirikusse. Jaaaaa pärast seda veel muidugi Rimist läbi, et veel foodzi osta. Pärast seda 1,5 tunnist pugimist, millega ma tegelesin, on raske kujutada ette veel mingi toidu manustamist. Aga.. need Raffaello kommid mu lauanurgal võidavad igasuguse minupoolse vastupanu hõlpsasti. Seega ma blokeerin oma hüsteerilise isu Glee plaadile kaasalaulmisega.

Loodetavasti oli teil sama fantastiline jõulupäev kui mul! ;)

today, I found U2

2010-12-19T12:07:00.000-08:00

http://www.youtube.com/watch?v=aUSiM7fnzzU&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=M8Bmz_GUW24&feature=related

my kingdom, my crown

2010-12-13T12:36:00.000-08:00

Ilmselgelt on mõttetu hoida mingeid saladusi, kui need niikuinii teatud ajahetkel kõigile nähtavaks saavad, umbes nagu on võimatu mitte märgata miljonit krooni, mis ühel hetkel pangakontole peaks laekuma. Samamoodi on mõttetu vaielda, kui need vaidlused niikuinii kõigile ilmselgelt jaburaks osutuvad ning sa oma seisukoha igasuguse toetuse kaotad. Ja on mõttetu käituda nagu laps, kes tahab šokolaadikommi, aga kui ta selle asemel iirisekommi peaks saama, siis hüsteeritsedes minema tormab. Või veel hullem, pikka ja ebavajalikku viha peab.

2010-11-24T11:08:00.001-08:00

Maailmal on täpselt nii palju pakkuda, kui palju sa oled nõus vastu andma.

2010-11-24T10:44:00.000-08:00

Mulle isiklikult meeldib see lugu väga, aga hetked, kui Katy Perry tissidest mingeid sparkly asju välja purskab, noh.. natuke kahtlane.

You don't have to feel like a waste of space
You're original, cannot be replaced
If you only knew what the future holds
After a hurricane comes a rainbow

Anyway.
Ma ei suuda välja mõelda ühtegi piisavalt mõjuvat põhjust, miks ma nii vähe blogi kirjutan. Ja nii halvasti. Sest kui ma mõndasid vanemaid postitusi satun lugema, siis ma mõtlen, et w00t, kuhu mu .. "kirjutamisanne" kadunud on, et ma nüüd halvemini kirjutan. See on see abituuriumi esseestiil, noh. Kui ma gümnaasiumisse tulin, siis esimene asi, mille ma õppisin, oli "misasja. kirjanditel peab struktuur olema", sest obviously varem ei olnud see piisavalt oluline, et põhikoolis õpetama peaks. -.- Ja nüüd aastatega on see minu kirjutamise ära screwinud.

http://www.youtube.com/watch?v=eQRE2Qn30dU

Hakkasin enne oma köhanohuse peaga mõtlema, et mis mind motiveerib. Ja ma ei mõelnud seda välja. Kõik tähtsad ninad räägivad alati oma edust umbes nii, et "ma leidsin oma motivatsiooni ja siis hakkasin pingutama ja siis kõik alguses ei tulnud lihtsalt ja siis ma pingutasin veel ja mõtlesin oma motivatsioonile ja nüüd mul on 37 miljonit dollarit ja selle aja jooksul, kui te seda teksti loete, tiksus mulle veel üks miljon juurde". Päris vinge, kui keegi oma motivatsiooni siis nii kindlalt üles leidis ja klambriga kuskile näkku kinnitas, et seda hea jälgida oleks. Samas võib neil nüüd kergelt igav hakata, kui nende unistused täide on saanud või leidsid nad juba uue motivatsiooni? Või on 37 miljonit dollarit nii mannetult väike summa, et peaks ikka sinna 500 poole pingutama?
Mind motiveerib vist igal sekundil midagi uut. Ühel hetkel mõtlen suurepärasele haridusele, teisel hetkel suurepärasele tervisele, kolmandal hetkel suurepärasele materiaalsele kindlustatusele, neljandal hetkel suurepärastele suhetele, viiendal hetkel suurepärasele välimusele ja kuuendal ja seitsmendal ja...
Võib-olla on see halb, sest siis ma pole ju kunagi keskendunud, ent võib-olla on see hea, sest siis ma olen alati HAARATUD millestki uuest ja erinevat. Millestki, mis inspireerib kasvõi hetkeks ja annab tunde, et tõepoolest on kõik nii ilus ja pingutusi väärt. Tegelikult on ju kõik motivatsioon hästi isekas. Enese heaolu. Enese heaolu läbi teiste heaolu. Enese heaolu läbi materiaalse heaolu. Enese heaolu läbi saavutuste. Ja nõnda edasi.
Kui tihti TEIE, ühe mootoriga inimesed, seda mõtlete? Või on teil ka mitu mootorit, mis tagant surgivad ja mingil täiesti suvalisel hetkel teie ajju sutsaka õnnehormooni pihustavad?
Sest see õnnehormooni tunne on võimas. Ma mäletan eriti ühte kindlat korda, kui ma mõni aasta tagasi trolliga koju sõitsin. Istusin rahulikult üksikpingil, oli vist kevad. Igatahes olin paari peatuse kaugusel kodust ja päike tuli välja. Üks esimesi päikesepaistelisi hetki sellel kevadel ja kui ma siis kodu poole vaatasin, tundus see maailma kõige ilusama, parema, suurepärasema kohana. Ja see, et MINA sain sinna KOJU minna, oli kõige võimsam õnnistunne üldse. Siis ma sõitsin trolliga need paar peatust ära, läksin maha ja olin nagu taassünni teinud. Ühel hetkel ma ei mäleta enam, mis edasi juhtus, see tunne vist vaibus. Aga kuni ta kestis.. siiamaani sellele mõeldes tuleb naeratus näole.
Ja kui mul nüüd ükspäev tuli uuesti selline kergemat sorti õnnehormoonilaks, siis ma järsku sain aru, et KÕIK ON VÕIMALIK. Ja kui selline tunne koguaeg oleks, siis oleks terve maailm rikas, terve, õnnelik, täiuslik. Ja kui see tunne vaibub, siis pole asjad enam nii ilusad. Ja inimesed lõpetavad pingutamise. Ja seetõttu ongi nii, et inimesed ei saa koguaeg sellist tunnet tunda, muidu oleks kõik hästi successful ja happy ja nõnda edasi. Aga kõik ju ei saaks.

Aga need, kes seda õnnehormooni õpivad koguaeg meeles hoidma, need võivad küll kaugele jõuda, sest kogu maailm on avali.

hääletaja, häälik, hääldus, häälestaja

2010-11-23T10:01:00.000-08:00

Sest mõned on nii epicly nõmedad, et sõnu ei jätku. Seda muidugi suurima luwwiga ja nõnda edasi.
Aga mis minust? Noh, köhin siin ja palavik on siin ja kurguvalu on siin ja pea valutab siin ja. Aga muidu on kõik hästi. qq Ja tegelikult, noh, ma pean ütlema, et "Letters to Juliet" on üks nendest filmidest, mille vaatamine kellelegi liiga ei tee.

kirsijogurt go

2010-11-20T12:33:00.000-08:00

Noh, mina seal ju (kahjuks ei käinud), aga kui sa kõnnid restorani "La vie" ja mina olen su kelner. Tulen ja küsin sult tellimuse, siis sa ei oska midagi vastata ja küsid menüü järele. Ja siis ma ütlen, et meil ei ole menüüd ja sa võid saada mida iganes. Ja siis sa vaatad ja mõtled ja ootad. Ja siis sa ütled, et sa tahad kartuleid. Kartuleid, sest nendega sa oled harjunud.

2010-10-14T13:00:00.000-07:00

Welcome home.

2010-10-01T09:50:00.000-07:00

Hüva, üle pika aja külastan taaskord seda portaali. Alustan igaks juhuks oma postitusega, sest võib-olla olen hiljem nii nahaalne, et jätan selle üldse kirjutamata.
Millest ma siis rääkida tahaksin, küsite? Well. Esiteks "Coco Chanel&Igor Stravinski" väike minupoolne arvustus, hilisem õhtu, esimene füüsika töö uue õpetajaga, kooliväsimus, motivatsioon ja "Letters to a Law Student". Just saying, võib tulla üks pikem postitus.

So basically. "Coco Chanel & Igor Stravinski"
Filmi läksin vaatama ülimalt kõrgete ootustega: kujutasin juba ette nendevahelisi romantilisi stseene ja nõnda edasi. Paraku ei vastanud film mu ootustele. Ma ei saaks öelda, et tegemist oleks halva linateosega, au contraire, seda oli väga huvitav jälgida, ent midagi jäänuks justkui vajaka. Kui on keegi, kes ei ole filmist midagi kuulnud, siis väike sisukokkuvõte. Film oli hästi üles ehitatud, kõik toimus kuidagi loogilises järjekorras ning filmi algus, lõpp olid mõjuvad. Paraku.. kirge oli liiga vähe. Absoluutselt ei olnud. Täiesti "tühi kargamine", if i may say so. See osa filmist valmistas kõige suurema pettumuse. Mul tekkis küsimus, et miks, miiiks ometi nad selleks tühikargamiseks üksteise valisid, kui on veel nii palju inimesi, keda tühikarata võiks. NENDEvaheline tõmme jäi absoluutselt mõistmatuks. Õnneks olukord paranes filmi jooksul natuke. Mingil hetkel oli võimalik tajuda vähemasti nendevahelist sümpaatiat. Ühtlasi oli Coco liiga tuim, kalk ja range naine. Artistlikkus puudus ja võiks veel mõnede asjade üle vinguda.
Aga vähemalt.. tekitas see film emotsioone, lõpp oli võrdlemisi hea ja üldiselt soovitan seda ka teistele. Just for the experience.

Hilisem õhtu oli perfect, sest mis võiks parem olla mõnusast olemisest Kakumäe rannas. qq

Esimene füüsika töö? Well. Mõnu õppimine kujunes selliseks, et kuna teadsin ette ära - neljapäeval mul aega ei ole, siis otsustasin kolmapäeval mõned ülesanded ära lahendada. Kolmapäeval tulin koolist, vaatasin Gossip Girli, sõin, magasin üle tunnikese ja asusin asja kallale. Lahendasin kõigepealt paar õpikuülesannet ning seejärel mõned ülesannetekogust. Kaks ülesannet tekitasid küsimusi, sain vastused neljapäeval. Reede hommikul lugesin valemid üle ja tegin töö ära. Tundus hullult lihtne, aga pärast töö äraandmist tundus mulle, et midagi läks väga valesti.. keegi polnud veel lõpetanud ka 10 minutit pärast mind! Omg. Siis tekkis natuke paanika. Aga oh well, ju siis jäi midagi kahe silma vahele. Hope not.

Kooliväsimus. Ma ei ole eriti sellist tüüpi inimene, kes võiks suvalisel hetkel keskpäeval siruli visata ja magama jääda. Küll aga on seda juhtunud käesoleval nädalal mitu korda. Esiteks kolmapäeval ja teiseks reedel. See tähendab, et kool on tõõõõesti väga väsitav + ma olin hiljuti haige. Nii palju asju on teha lihtsalt. Kohustuslik kirjandus.. ma jõuan vaevalt seda lugeda, sest nii palju asju on toimumas. Loen "Letters to a Law Student" nimelist raamatut ja teen märkmeid ja valmistun esseesid kirjutama ja tegelen applicationitega. Vähemalt on IELTS tehtud! Aga mind viib edasi motivatsiooooon. Cuz well, face it, we all need it.

Ühtlasi tahaksin ma väljendada oma tooohutut kurbust, et selline fantastiline näitleja nagu Tony Curtisn ei viibi enam meie hulgas. :( Vaieldamatult üks parimaid näitlejaid läbi aegade + totaalne eelmise sajandi eyecandy. Kes ei ole näinud "Some like it hot" või sarja "The Persuaders", siis on viimane aeg!

2010-09-22T00:25:00.000-07:00

Minu arust on täiesti hullllll see, et a) Adam Lambert esineb Soomes ja alguses räägiti meedias, et ta piletid müüdi 5 minutiga välja ja ma juba hingasin kergendatult, et ma ei peagi muretsema sellepärast, et ma piletit osta ei saa. AGA nüüd tuleb välja, et siiski ON veel pileteid ja neid saab täpselt 750 krooni eest. Mää.
b) Glenn Milleri kontserti LISAkontsert tuleb 22.10 ja noh.. OMGOMGOMG, seal ei ole samuti veel kõik välja müüdud.
c) 12.12 Paul Mariat' orkester. I have no words, et kogu good stuff ühel ajal on.

2010-09-21T00:48:00.000-07:00

See on küll faaaancy, et ma praegu haigeks jäin. Nagu mul muidu sada asja teha ei oleks vaja. Nüüd mul kuhjub mingi sada asja kokku, sest SELLISE enesetundega ma küll midagi teha ei suuda. Great success. Ma lähen nüüd viskan pikali ors. bybyes

Aga tegelikult on mul ülipalju asju, mille üle õnnelik olla. (:

2010-09-01T12:16:00.000-07:00

Woooohooo, kool!

Täna oli pisikestega aktus ja kõik krabasid neid nagu oleks lihalaadal. Tahtsime Anuga alguses kahte krabada, aga lõpetasime ikka ühega. Hästi armas blond poiss oli. ^^
Ja siis vaatasime, kuidas nad oma aabitsaid ja mütse said. Mõned cutie'd tegid kummardades sellist liigutust, et võtsid mütsi peast ära ja kuidagi nahistasid sellega. :D Ma ei oska seda vist paremini kirjeldada. Ja siis ma awwitasin seal, sest mõni tuli oma nägu lakkudes, mõni nagu hull kapp jne. Mihkel naeris/awwitas ka. Ja kokkuvõttes oli täiega armas.

Mul terve aja kõht korises. Pärast seda ostsin pagarist saia ja läksin emaga Villa Thai'sse sööma. Siis ta andis mulle Hello Kitty märkmiku, sest mul on ka esimene september. ^.^

Ja kokkuvõttes oli täiega armas.

Eile käisime Soomes ja terve reis oli lihtsalt parim, sest me jõudsime kõike teha ja näha ja totaalselt sellest päevast viimast võtta. Laevasõidud olid ka ülimõnusad, sest obviously meeldib mulle inimeste peal laisklooma mängida. Aitäh! (:

P.P.

2010-08-23T11:18:00.000-07:00

Taasavastasin kaks lugu:
Sixpence None The Richer - Kiss Me
The Cranberries - Zombie

Ja kui keegi tõesti ei tea veel neid kahte David Bowie lugu, siis on viimane aeg:
Life on Mars?
Starman

Huvitav, kuidas suurem osa inimestest enda saavutusi hindab. Ja mille järgi - kas selle, kui lähedale nad oma sihtmärgile jõudsid või hoopis selle, kui palju nad teiste inimestega võrreldes saavutanud on. Oletame, et kõige suurem siht kellegi elus oleks jõuda Pluutoni, aga ta jõuab ainult Saturnini. Kas see oleks ebaõnnestumine, kui ta ei täitnud enda eesmärki, ent samas.. ta jõudis kaugemale kui keegi teine siiamaani. Või kas see on ebaoluline saavutus, kui on tegemist klaustrofoobikuga, kes kardab liftiga sõita, aga teeb seda mingil hetkel sellegipoolest? Teised peavad seda normaalseks, aga tema näol on see meeletu eneseületus. Kuidas saab aru, et ebaõnnestumine ei olegi tegelikult suuremas plaanis ebaõnnestumine?

2010-08-22T01:35:00.000-07:00

Neljapäeval saime Maretiga kokku ja käisime literally terve linna läbi enne, kui suutsime valida koha, kuhu püsima jääda. Valituks osutus Foorumi St Patrick ja seal on maailma kõige odavamad magustoidud! Okei, päris mitte, aga kui me juba kord sinna sisse olime läinud, avastasime, et seal maksis jäätis kastmega mingi 29 krooni ja sealsamas kõrval mingis samalaadses kohas 65. Vot! Igatahes, jõime seal mingeid kokteile ja sõime magusat. Siis ühel hetkel tuli hull munchies ja läksime Vapianosse ja võtsime bologniese pastad, sest need on seal maailmaparimad, AGA.. mingi uus kutt vist tegi need ja soolas need nii friggishly üle, et neid oli võimatu süüa. Me olime nii näljased paraku, et otsustasime mitte tagastada ja ära süüa. Noh, päris hea mõte indeed. Me ei suutnud kumbki lõpuni süüa ja mu Vapiano-armastus on mõneks ajaks otsas. Läksime tuiasime veits linnas, lõpetasime Nimeta baaris. Võtsime seal ka mingit juua ja tantsisime paar laulu. Arutasime, kui masendav muusika seal mängib ja ootasime tantsulugusid päris kaua ja lõpuks, kui ma vetsu hakkasin minema, tuli järsku Bon Jovi "It's my life", mis mängis aastavahetusel ka esimese loona ja siis ma mingi JOOKSIN tagasi Mareti juurde ja ta juba oli helistama hakanud mulle ja siis me lendasime tantsupõrandale. :D Ja mingid 2 perverti lendasid sinna kõrvale ja kõõritasid meid terve laulu, mis oli suhteliselt creepy, sest nad olid mingi Uruguayst ors. Mingil hetkel tulid sinna Kristin, Kadri, Carolin ja siis nad läksid ära. Obvious ka, nii palju vanamehi. Noh, igatahes mingil hetkel otsustasime ära minna ja siis, kui bussile kõndisime, hakkas mõlemal sellest pastast nii paha mingi mitmetunnise järelkajana. See küll tore ei olnud -.- ja ma terve bussisõidu mõtlesin, et okei, nüüd ma pean maha minema. Aga besides that oli üliülilõbus..
.. ja seetõttu otsustasimegi eile (laupäeval) korrata. Ainult, et täna oli vihm ka meie sõber number 1, kui me kogu linna jälle läbi kõndisime, selleks, et taaskord Nimetas maanduda. Sest Von Krahlis oli mingi EL MAYONESA ja selle eest ma küll maksma ei hakka, Levikas oli täiesti tühi, Hellas Hundis me juba söömas käisime, Clazzis polnud üldse noori inimesi ega live muusikat polnud ka veel ja igal pool oli mingi jama. Siis seal oli mingi täiega tore mees, kelle nime ma ei mäleta - see kõlas natuke nagu Kirka-, kes ostis meile Screwdrivereid, sest me ei tahtnud enam ühtegi friggishly magusat jooki, sest neid oli juba miljon joodud. Siis tantsisime seal veel natuke ja uimerdasime bussipeatuse poole, sest me ei viitsinud läbivettinult kusagil olla. Kuskil poole maa peal nägi Mihkel mind (konkreetselt ma ei pannud teda üldse tähele) ja ta tuli oma kastmese ninaga meie juurde, Anton ja 1 kutt veel olid seal ja nad pidid alguses Überisse minema ja kutsusid meid kaasa. Oleks me varem teadnud, et Überisse saab 12ni tasuta, noh.. Siis oli kell mingi 11. 52 enam-vähem ja nad ise ka ei jõudnud sinna. :D Sest takso jäi hiljaks või midagi. Noh, jätsime nad sinna siis ja läksime bussi peale.

2010-08-18T12:22:00.000-07:00

Entusiasm võiks kesta terve igaviku. Ja energia, millega entusiasmi toita.

Meeletult inspireeriv on kuulda/lugeda inimestest, kes on konkreetselt otsustanud, mida ja miks nad oma eluga teha soovivad, ning seetõttu ka vastavas suunas pingutanud ja midagi SAAVUTANUD. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga kui mina sean sihi silme ette, on mul lihtsam pingutada ning veel omakorda selleni jõudes mu ind aina kasvab ja kasvab.

2010-08-13T13:58:00.000-07:00

http://www.youtube.com/watch?v=Y4cVSqVm468

Ausalt öeldes ei ole ma mingi hull seriaalide fanaatik, aga mõned on küll, mida vaatama hakates enam pidama ei saa. No näiteks ma vahtisin "Gossip Girl"i nagu mingi saikobitch ja nüüd, kui ma olin nii palju head Glee'st kuulnud ja siis lõpuks esimest osa vaadata suvatsesin, olen ka totally hooked. Muidugi ma vaatasin terve selle esimese hooaja ära mingi üliväikese ajaga, aga see on tõeline heatujusari. Päriselt, pole never midagi sellist kohanud. Glee on üldse mingi.. kolmas seriaal alles, mida ma vaadanud olen päris tõsiselt ikka kõiki osi.
Esimene oli O.C. ja nüüd tagasi mõeldes polnud see midagi nii head, aga tollal tundus mingi hull kullakamber, sest Ryanil olid mustklid ja Seth oli lihtsalt ebanormaalselt nõmekate naljadega ("You were having sex while I was still playing with legos" vms). Aga siis nad keerasid selle sarja täielikuks pepuks ja viimaseid osi ma ei vaadanudki.
Vahepeal olen ma mõndasid muid ka vaadanud, näiteks Nip/Tucki vaatasin ja Kourtney and Khloe Take Miami'd vaatasin, sest seal oli mõnus soe rannalik kliima ja it made me all fuzzy inside *giggles*.
Ja ma ei saaaa aru, kuidas mu kael nii kange on (NAGU KEHAKAMMITSA NEEDUS <- HP JOKE VOL 1) ja mingi ÕLAKRAMP.. hallooo.. ma olen 18-aastane, mitte 118-aastane. Ma olen viimasel ajal selline juhmerd ka, mingi kaotan asju ja peidan neid SALAJASTESSE HÄSTI VARJATUD KOHTADESSE XD ja siis ei leia ise üles. Great success, Maria. Ma arvan, et tarvilikust toast sellest hullust segadusest, kuhu Harry oma raamatu peitis, leiab ka asju paremini üles, kui mina oma väikesest (ja armsast) toast. <- HP joke vol 2!!!!111!!!shift+one!!1!!

Ma olen hull nõmekas ikka :D:D aga vahepeal peab.

2010-08-12T13:27:00.000-07:00

http://www.youtube.com/watch?v=wucrI6wchq4

eniveiz, ma olen mingi üliammu mõelnud, et peaks midagi siia ka kirja panema. sest noh, obviously, kui ma mingi saja aasta pärast seda loen ja mõtlen, et mis mul küll siis võis käsil olla, kui rohi ikka veel rohelisem ja taevas sinisem oli, siis on mul vastus kohe varnast võtta.
esiteks on mul käsil see, et mu kael on sort of kange, sest ma olen viimased 2 päeva lugenud Harry Potter VII osa sama hullunult nagu mingid keskealised meesmaniakid üritavad võita vahemikus 17-25 blondide naiste tähelepanu.. ehk siis pretty hullunult, i'd say. kui ma seda raamatut viimati lugesin, oli aasta 2007 (WOOOOT, ma pidin wikist üle vaatama, sest ma isegi ei mäletanud, aga nüüd tundub see kuidagi ERITI ammu olevat) ning seda polnud veel eesti keelde tõlgitud ja seetõttu ostsin ma üle 700 maksva inglisekeelse mingi special versiooni, sest kõik tavalised müüdi juba ammu välja. siis, kui ma poest tavalist küsima läksin, sain ma tavaliselt vastuse asemel küllaltki haugatusliku (ja seda enam - SAATUSLIKU) naerupahvaku osaliseks. see oli iseenesest huvitav kogemus, aga see, et "neid ei tule nüüd mõnda aega" polnud võimalikest vastusevariantidest just kõige eelistatum. igatahes öeldi mulle, et selle special editioniga tuleb kaante sees kaasa veel kuldne Sigatüüka kaart (ja junkie, nagu ma olin, siis ofc oli see tore lohutus).. kui ma selle ära ostsin ja friggin kaarti otsisin, siis ma avastasin, et friggin kaarti polegi.. GO TÄDIKESED.. you crushed my dreams. aga vähemalt on raamat tänini metsikult ilus ja igaühel seda juba pole, sest noh.. SPECIAL edition peaks midagi ütlema. lisaks sellele, et see paneb mind end väga specialilt tundma, tekitab see mulle ühtlasi extreme dorki tunde, sest paljud ikka special editioni ostsid? aga noh, ma olen siis A PROUD DORK.
anyways. ma lugesin selle nüüd eesti keeles läbi ja selline tunne oli tõesti, et ma polekski nagu varem seda lugenud. ma lugesin selle eelmisel korral no niii neelates läbi, et tõesti.. loetud tunnid ja siis ma juba ulgusin taga seda loetud raamatut. tegelikult mulle esimesel korral lugedes see raamat ei meeldinud, küll aga teisel korral. ma süvenesin rohkem, mitte ei kugistanud kogu .. ee.. toitu ühe suutäiega alla?
mõned inimesed räägivad, et neil on mingid kindlad filmid või raamatud, mida vaadates/lugedes nad ennast tõesti hästi tunnevad ja kuidagi.. see trööstib neid. noh, pole eriti kunagi sellest "ää mu feiv-muuvi on see.. alfie.." ja etc asjadest päris hästi aru saanud, aga seda ma võin küll öelda, et isegi praegu, 18-aastasena, ei paku mulle mitte miski põhjalikumat tagasivaadet mu lapselikule minale, kui seda teeb Rowling oma täieliku geniaalsusega. kuni seitsmenda osa mingi hetkeni, kus häma sündima hakkas, olin ma mingis oma ajusopis nii veendunud selle maailma tegelikus olemasolus, sest tundus lihtne, loogiline ja võimalik. seega on vist harry potteri seeriad jätkuvalt need raamatud, mida ma olen lugenud miljon korda ja arvatavasti loen veel miljon korda ja kuigi nende tegevustik kulub pähe, on see nii väänamatu osa mu lapsepõlve toestusmaterjalist (sest minu jaoks oli ideal see, kui mul olid küpsised ja need raamatud), et ka tänaseks päevaks olen ma täiesti võõrutamatu harry potterist ja tema seiklustest.. ja kuigi need on praeguseks hetkeks minu jaoks absoluutselt teise tähendusega, pakub mulle nende lugemise juures rõõmu just aja meenutamine, mil tõesti tunduski taevas sinisem ja rohi rohelisem.

v0t.

2010-07-24T05:18:00.000-07:00

Oh every time I close my eyes
I see my name in shining lights
A different city every night oh I swear
The world better prepare for when I’m a billionaire

2010-07-20T12:51:00.000-07:00

Käisin Tartus.

I päev: MINEK
Reede hommikul kell 10.00 väljus Tallinna bussijaamast buss, mis minu ja Taneli Tartusse viis. Mina ostsin sealt esimese asjana Coffe In'ist jääkohvi kirssidega ja jooksin ilusalongi, et oma lemmar kosmeetiku juurde minna. Naasesin sealt umbes tunni pärast oma õnneliku näo ja uue Guinot näokoorijaga. Siis viisime asjad ööbimiskohta ja jooksin ofcourse kohe aeda tikreid õgima, sest.. kui tikrid mängus on, siis mina olen tõeliselt ablas. Kõik põõsad tühjaks söönud - okei, not really, eksole - sõime päris toitu ka ja tegime veesõda vallatu aiavoolikuga. See ei olnud tegelikult minu süü *rolleyes*.
Seejärel läksime Tartusse linnapeale ja ma isegi ei mäleta, mis mul seljas oli.. õõ, must seelik vist. Täiesti mälugeenius olen sellel suvel. Midagi ei püsi põhimõtteliselt meeles. Eniveis, jalutasime natuke hansapäevadel ringi ja tsekkisime nende handicrafti. Siis käisime Raekoja platsil söömas (kus oli üliülihea puuviljabool, päriselt ka) ning hiljem vaatasime mingit mustkunstnikuvenda, kes polnud a'la "olen nii äge ja teen mingeid trikke ja ma olen see jürgen veber ja ma teen mingeid trikke", vaid ta tegi tõesti .. lihtsaid? trikke, mis olid üllatavad silmamoonded lihtsalt. Ta tegi vanimat trikki maailmas ka, see palli- ja topsiteema. Läksime bussiga tagasi.

II päev: MÄRJA
.. ehk siis minu lapsepõlvekodu. Ja üks supertore bussijuht nõustus meid täpselt sinna vanasse Märja bussipeatusesse ära viima, kus tänapäeval enam ükski buss ei peatu. See vana peatuseputka on seal veel alles ka, selline räämas ja natuke graffiteid täis. Tegi mind natuke kurvaks, sest seal sai lapsena tihti istutud ja neid üliväikeseid busse oodatud, millel tuli ise külmkapiukse taoline luuk lahti tõmmata, et sisse saada. Mitte tänapäeva külmkappide oma ofc, vaid selline nõukaaegsete külmkappide uks. Ma mäletan, et mu jalad kõlkusid täiega üle ääre, sest noh.. ma olin ka kunagi pisike. Siis ma vedasin Tanelit mööda Märjat ringi ja rääkisin talle, mis kõik muutunud on ja kus mida kunagi tehtud sai. Lõpuks otsisime Eerika järve reaalselt 1,5 tundi taga ja noh.. ei leidnud. Bussiga sinnapoole sõites alguses nägime küll silti "EERIKA JÄRV" ja kui me Märjalt sinna kõndima hakkasime, oli see justkui õhku haihtunud. Mida hekki.
See pilt postituse ülaosas ongi tehtud Märjal, tiigi ääres. (:
Õhtul mängisime natuke SIMSi, sest ma polnud seda kunagi varem näinudki ja seejärel läksime linna, jalutasime natuke Emajõe ääres ja kuulasime Raekoja platsil Estraadiraadio kontserti, mis oli supersuper hea. See kõlab hästi oldie'lt, aga see oli selline.. natuke orkestri tüüpi. Väga kõvv. Üks lugu oli näiteks "Mis värvi on armastus".
Siis istusime samasse kohta maha, kus reedelgi ja võtsime vastavalt viski ja Cosmopolitani. Hävitasime ühed pannkoogid ka ära, aga võrreldes Taneli vanaema tehtud toormoosiga polnud nende pannkookidega kaasas olev toormoos küll midagi erilist.

III päev: TULEK
Ärkasime. Sõime. Mängisin Arturiga, kes on kõige epic armsam kiisumiisu tervel planeedil. Seejärel võeti meid auto peale ja läksime neljakesi Saadjärvele ujuma. Aa, enne päevitasime aias ka veits. Igatahes.. Saadjärvel päevitasime ja käisime kaks korda vees ka, ülisoe oli. Aga kuna põhi oli *poop*, siis ma ronisin enamuse ajast teistel seljas, et mitte ise põhja puutuda. Ülilõbus oli, tho. Enne Tartust lahkumist korjasime veel tikreid ja asju ka kaasa. Võinoh, korjati meile. Natuke korjasime ise.
Ja kui Tartus oli hullhea ilm, siis Tallinnas oli täielik *poop*. Selline tunne nagu oleks soojamaareisil käinud.

PSPS!
Ma tahaks täiega Aiapidu näha. Just seda aiast vaatamise osa. Sest eelmisel aastal ma teist poolt (majast) juba nägin. Aga sinna pääseb ainult autoga. :(:( määä

2010-07-09T11:17:00.000-07:00

Mul on päris ilusad küüned nüüd, kui ma maniküüri ja pediküüri viitsisin teha. Okei, räägin veits oma viimastest päevadest. Siis mul on tulevikus lõbus lugeda. (:

Eile käisime Vembu-Tembumaal (OMGOMG ma polnud kunagi varem käinud seal) ja noh, obviously, ma lõin oma väikese varba ära 20 min peale saabumist ja siis see paisus kolmekordseks ning läks siniseks. Kohalik meedik ütles, et murd nagunii, aga pärast 2,5 tundi Mustamäe erakorralises vastuvõtus (mille lühendiks muide on EMO; seal oli EMO SAAL jne) istumist sai selgeks, et tegemist on lihtsalt mingi severe traumaga. Sinna jõudsime aga alles õhtul ja ülejäänud päev oli ülitore. Põhimõtteliselt ma lösutasin 70% ajast basseini ääres + 2 korda käisime Taneliga ujumas ka (pigem küll üksteist vee alla uputamas).

Eniveizzz. Täna käisin tööl jälle ja seal oli mingi fotograafist itaallane, kes küsis kõikide asjade koostisosi. :D Ta oli mingi 35-45 (God knows those Italians) ja siis lõpuks ta küsis mult, et kas ta äkki tohiks must pilti teha. Ma mingi.. umm ok. Ja siis ma mingi seisin seal, salvrätik näpus, ja tegin kaamerale poolnaeratavat nägu. Ta ütles, et verrrryyynaiz ja tegi 3 tükki. Siis ma käisin lõunal ja, kui tagasi tulin, oli ta ikka veel seal ja mugis kooki. Siis ta tuli enne äraminekut minu juurde, visiitkaart näpus, ja ütles mulle, et kui mul peale tööd soovi on, võiksime koos kohvile minna. Ma ei tahtnud teda solvata, sest noh.. polnud väga huvitatud.. ja siis ma ütlesin talle, et ma olen abielus. xD

Ma ei saa aru, ma tõmban mingeid karvaseid ligi. Noh, ongi lõbusam. :D Kuni nad mind mingi koju ei stalgi, siis on vähe halvasti.

2010-07-06T13:47:00.000-07:00

ellie

for more than a moment i had this.. satisfaction. but you can't have everything. so you gotta choose what things will be your everythings from now on.

2010-07-05T11:26:00.000-07:00

Täna ma avastasin, et uskumatult labane on inimesi hukka mõista ja kuskile gruppidesse liigitada pelgalt nende stiili pärast. Ma ise olen ka selline lahterdaja tegelikult, aga loodetavasti nüüdsest vähem.

Obviously, kui sa oled nõme, siis sa oled ükskõik millise stiili esindaja nõme inimene. Sest ka need, kes riietuvad end a'la ÕÕÕ MA TAHAKS BEMMIGA SÕITA MA PANEN NOKAKA PÄHE:P on niikuinii nõmedad. Ja kui sa oled tore, lõbus, meeldiv etc, siis oled sa ükskõik, mis riideid kandes ikka sama inimene.

Ma nägin täna bussis ühte meest, kes oli punkar. Rohelise harjaga ja puha. Aga tal oli üliarmas mittepunkar naine ja no.. kõige cutiem laps maailmas. Varem mulle tundus, et punkarid on kõik mingid showoffid, kes meenutasid pigem kammitud sookolle, kui meeldivat tähelepanu äratavaid stiili esindajaid. Mitte, et ma nende stiilist või millestki üldse teaksin. Lihtsalt lasin ennast halli massiga kaasa viia, kellele mingi "erinev" asi ei meeldi. Aga koos nende bussi tulekuga kadusid mu eelarvamused kui vits vette.

2010-06-28T13:46:00.000-07:00

When doubts fill our minds.

For an instance, maybe, I feel unrealistically capable of doing something worthy. Something that does not require me to feel sorrow or lose my balance. For that happens too - losing my balance. But somehow these seem to be the only two options. And they alternate.

The ability of surrounding yourself with things and people whom you love is not something that should be taken for granted. That should also be nothing to be considered infeasible. But somehow these seem to be the only two options. And they alternate.

Sometimes fear conquers me as well.
And then who's gonna conquer fear with me?

when the evening shadows and the stars appear
and there is no one there to dry your tears

2010-06-22T12:45:00.001-07:00

Issand. Ma ei tunne enam oma blogi ära. See oleks nagu midagi roosat ja võõrast. Aga, aye, vahepeal tuleb ju muutusi ka läbi viia, et innovatiivne olla.

Vastu pühapäeva sattusime Mariannaga Angelisse. Saime tasuta sisse ja meile tehti vaba arve - jõime nii kui süda lustis ja pärast maksti kõik kinni. Ma ei oskagi siinkohal midagi rohkem öelda. Tahtsime ära proovida, et mis tunne on. Tunne.. tunne oli hea. (:

Ja see on huvitav, kuidas osad inimesed on nii nahaalsed, et lihtsalt tulevad ligi "Kuule.. ma tean, et su poiss on siinsamas 1 m kaugusel, aga tule minuga välja." Ofc, keegi ei kuulnud, mida sa ütlesid. Men.

Homme on jaanipäev ja guess w00t.. mul ei ole siiamaani tegevusplaan paigas.

Tänasega said viimased lõpuaktused külastatud selleks aastaks. (:

2010-06-18T13:57:00.000-07:00

So yeah..

Mõnikord käitub alateadvus natuke arusaamatult. Kas teatud asjad, mis meile ette käiakse, on mõeldud rohelise või punase tulena?

Ma tunnen. Ma tunnen. Aga mis see on, mida ma tunnen?

2010-06-09T01:14:00.000-07:00

w000000t, keemia küll lihtne ei olnud sellel aastal. Kohe üldse mitte ei olnud. Aga okei. Ma nägin unenägu, et ma sain 80 punkti. Ma siis loodan oma alateadvusele. :)

Täna olen busy-busy bee. Kes teab, see teab.

bee oo bee

2010-06-05T13:22:00.000-07:00

C to the H to the E to the M to the I to the S to the T to the R to the YYY!!!!

loodetavasti mõnel totul hakkab parem.

2010-05-31T01:11:00.000-07:00

2010-05-29T00:11:00.000-07:00

Ja nii see kooliaasta lõppeski. Võinoh, kohe lõpeb, sest ainuke asi, milleks veel õppima peab, on 7. juunil olev keemia riigieksam. Selleks ma hakkan õppima neljapäeval, siis kui Vabaõhumuuseumi üritus läbi on. See jätab mulle 4 päeva õppimiseks. Matas sain maksimumpunktid, keemias võiks ka ju. -angelface-
Eile oli üks hullll päev (nelja l'iga), sest kõik oli täiesti hetkeajendil otsustatud ja ülilõbus! (: Noh, kes teab, see teab.

Aga peaks veits diipi panema. Selles mõttes, et.. antud hetkel olen ma nii hullult väsinud, et ma lihtsalt vajun siia klaviatuurile ja ülejäänud postitus ongi rwighqioENTHJMSYUKGVSWD
QWEFE87F.uktfuiolhijklp

Tell mummy I'm sorry
This life is a party
I'm never growing up

2010-05-22T23:35:00.000-07:00

Sellest nüüd mingit pikka blogipostitust küll ei tule, võin juba ette ära öelda. Aga homme või lähipäeval (peale matemaatika eksamit, that is) kirjutan ma kindlasti midagi veidike kokkuvõtvamat. Mul praegu kõht koriseb ja ma hakkan kohe linna sättima, et siis seal viimaks matemaatikale pilk peale visata. Minu jaoks parim õppimismeetod on hea jook, hea väike kogus toitu ja seda kõike väljas päikese käes nautida. Ennast tuleb ju ometi premeerida. (:

2010-05-11T11:14:00.000-07:00

Teate, see oli siis, kui mõned meist Vormsil käisid.

if everything was everything, but everything is over

11.50

2010-05-01T13:21:00.000-07:00

Täna kell 10 pidime startima Herne tänavalt, kuid sellest hoolimata algas sõit alles kell 10.27. Buss oli täis õlle- ja siidrikaste, vett oli paarkümmend pudelit ja kott komme. Kaks termost kohvi. Mul oli suur tass kohvi ja ma koperdasin sellega ühest bussi otsast teise. Mu rännak oli edukas.
Korjasime tee pealt Siimu peale ja sõitsime Lahemaa rahvusparki. Esimene peatus oli Oandu loodusmetsa raja juures. Kõigepealt sõime pirukaid, jõime teed ja siis läksimegi. Alguses giid näitas meile topist karust ja ütles, et see olevat olnud üks paha-paha karu ning rääkis ka tabamisloo. "Järsku hobused tallis hakkasid hirnuma, läksime vaatama ja karu oli aknas kinni. Ei saanud sisse, ei saanud välja. Ja siis varsti sai temast topis." Siis ma õõksusin vaikselt nurgas, sest noh.. mul küll naljakas ei olnud. Kui natuke kõndinud olime, täheldas ema mingeid huvitavaid taimi. Mu esimene mõte olid, et "oad", sest ausalt ka, nägid täiega ubade moodi välja. Siis õõksus mu ema naerust. Ta küsis, et kas ma tulin sellele järeldusele selle põhjal, et viibisime Oandus.

Matkarada oli mõnus. Ma pole oma loomult vist eriline matkaja (nagu Karin ütles, et "noh, sellised tipsid nagu meie (mina, mu ema, tema) värvime küüned ära, huuled ära ja siis keegi järsku ütleb meile, et lähme metsa ära.."). Igatahes seal me olime, mina jooksin 2 minutit enne rajale minekut pükse vahetama (ma loodan, et bussijuht ei näinud, võib-olla nägi, good for him) ja matk võis alata! Laudteed olid ülilibedad, aga mina polnud üks kukkujatest (uskuge mind, vähemalt üks oli). Loodus oli super, ühe koha peal, kus torm oli mingi osa soost maha murdnud, meenutas see mulle filmi "Avatar", kus hävitustöö lõppenud oli. Ma usun, et matkarada oleks veel ilusam olnud, kui oleks suvi. Nooruseallikaid oli, karvaseid puid oli ja metsseatutte oli. Ärge küsige. Kõndisime tubli 1,5 tundi ning pärast matka selgus, et tegemist oli 4,7 km rajaga. Vahepeal oli juttu üheksast ja kõikidel oli ego laes, aga noh.. linnainimesed, mis muud.

Järgmine peatus oli Sagadi mõis. Sealses - lisaksin, et meeletult hubases ja ilusas - restoranis oli meil lõunasöök, palju veini ja kooki. Laulsime sünnipäevalapsele (tegelikult laulis mu ema, keegi ei julge temaga samal ajal laulda.. võib-olla seetõttu, et keegi ei laula nii kõrgelt) ning pärast kümneid tooste liikusime edasi mõisamajja. Seal tehti meile ekskursioon, aga enne seda, kui suures saalis istusime, sokutas üks põhilisi pullivendi mu ema sinna ette klaverit mängima. Lihtsalt 60 inimesi istub saalis ja see tüüp talutab mu ema klaveri ette sõnadega "sa hakkad nüüd mängima". It was hilarious. Enne pidime need hotsexy sinised sussid jalga panema ja pullivend pani mu emale need jalga, sest see oli taktikaline lüke saamaks teda klimberdama.
Siis oligi ekskursioon läbi ja mina jooksin bussi, võtsin kirsisiidri ja kuulasin muusikat. Varsti tulid teised bussi ja sõitsime viimasesse peatusesse - Altja rannale. See oli tõeliselt ilus. Naljakas mõelda, et ma olen mingi 10 aastat praktiliselt igal suvel puhanud nii Altja lähedal, aga sinna randa jõudsin täna esimest korda. Turnisin kividel nagu väike uljas laps ja seal tuli esimest korda päike välja. Tõsiselt välja. Viskasin lutsu ja pärast panin soovikivi soovikivimäele. Vot nii. Sõitsime Tallinnasse. Tallinnas oli üks mees viisakas ja ulatas mulle käe, kui ma bussist maha hakkasin astuma. Ma ei märganud and as a result he accidentally grabbed my boob.

Ehk käisin sünnipäeval.

11 was amazing. Little charmer.

2010-04-25T12:16:00.001-07:00

on a magic carpet ride
a whole new world
a new fantastic point of view
and noone to tell us no, nowhere to go

2010-04-25T01:29:00.000-07:00

Hämmastav, milline soov on inimestel kritiseerida kellegi teise elu. Kuidas on võimalik mõista kedagi hukka, samal ajal tundmata, mida tunneb tema? "Kõik inimesed on erinevad" pidi olema selline noseeonküllsellineüllatusetomg, et seda ei tohi isegi kirjanditesse eraldi lauseks panna või muidu tuleb stiilivea eest -1 punkt, aga miks, ma küsin, miks inimesed siis seda ei tea? Tõesti. Ei tea ju. Tahetakse ikka kõiki samadesse ühiskondlikesse raamidesse suruda ja rääkida, mida peab ja tohib see inimene oma elu ja soovidega tegema ning mida mitte.
Minu absolute favourite on siiski see, kui sa räägid kellelegi midagi ja enne, - RÕHUTAN - enne, kui sa oma jutu lõpetanud või seisukohti selgitanud oled, ütleb ta sekkudes, et "aga minu arvates see ei ole ikkagi kõige parem idee. miks sa seda ei tee hoopis? ja seda? sest see oleks palju parem." Ja kui sa SIIS veel midagi öelda julged stiilis a'la aga ma ei taha või mulle ei meeldi see, tekitab ebamugavust, ma arvan, et see oleks ikkagi parem.. Siis ta ütleb, et .. ei ole parem. Tekib küsimus, et KELLELE parem? Me ei räägi temast ju, räägime jätkuvalt minust. Inimesed näivad arvavat, et ükskõik, kellega on tegu, teavad nemad ikka kõige paremini, mis teisele parem on. Mõnedel juhtudel, tõsi, see ongi nii. Poleks me ju oma elu nii kaugele elada suutnud ilma juhendavate sõnade ja abikäteta, mis meile ulatatakse, kui taaskordselt auku oleme kukkunud ega oska oma väheste teadmistega sealt veel välja ronida.
Mul tõesti ei ole soovituste ja nõuannete vastu midagi, aga ma ei taha näha, kuidas keegi minu elu MINU eest paika paneb. Vägagi mõistetav, et räägime kõik variandid läbi ja arutame, mis võiks olla ratsionaalsem, kumbale poole kaalukauss kaldub ja nõnda edasi. Aga pahatihti tundub see just ebaoluline, mida ise enda eludest ootame ja soovime.

Kuhu meie jõuda tahame.

2010-04-24T14:27:00.000-07:00

Don't part with your illusions. When they are gone you may still exist, but you have ceased to live.

Mark Twain

Põhjus, miks inimesed üldse elus edasi jõuavad, ongi see, et nad tahavad. Pole vist ühtegi isiksust, kes oleks oma elu lihtsalt maha visanud ja seeläbi õnnelikuks saanud. Eksisteerimine ja elamine on kaks täiesti erinevat asja, kuigi neid tihti segamini aetakse. Eksisteerida saab põhimõtteliselt igaüks, kes kord siia maailma sündinud on. Eksistents kestab sünnist surmani. Elu ei kesta mõnedel isegi mitte ühte hetke. Elu ongi iseenesest midagi kirjeldamatut, sest tegelikult ei oska elu olemust keegi selgitada. Kõik elavad (ning soovivadki elada) oma elusid erinevalt. Seetõttu on elu igaühe jaoks midagi erinevat. Mõne jaoks on suur saavutus naerda 30 sekundit, kuid samal ajal on kellegi teise jaoks minut kurbust midagi väga harjumatut. Hetk, mida eales tagasi ei saada. Mitte mingi.. suvaline minut. Minu arvates ei tohiks olla elu midagi, mida saab kokku lugeda. A'la "ma elasin 30 minutit täna ja ülejäänud 23 tundi ja 30 minutit lihtsalt eksisteerisin". Elu peaks olema "eksistents? ma ei tea, millest sa räägid. ma tunnen ainult elu".

Aga kuna sa tunned, et tõesti elad?

Siis, kui sa tunned, et peadki täpselt siin olema ja seda tegema ja selle inimesega olema.. just nagu oled?

2010-04-24T04:49:00.000-07:00

If you're blue and you don't know
where to go to why don't you go
where fashion sits
Puttin' on the Ritz

Eile ma ootasin kärsitult 00.00'ni, et seejärel sir Ennole helistada ja talle head täiskasvanuiga soovida. Mul on tõesti kahju, et mu pühvliköha tõttu šokolaadikook, mojitod ja kõik muu (hüsteeriline silmapilgutus, et kõik arvaksid, et tegemist on millegi vallatuga) olemata jäid. Aga noh. Ega see meid veel ei takista, eriti siis, kui 30 oleme (hüsteeriline silmapilgutus vol 2).

***

Kell sai just 00.21. Täna vaatasin filmi "Aladdin", mida ma vist varem näinud polnudki. Tõsine Disney klassika ikka, selle parimas tähenduses ofc.

Ma quotin väikesest armastuseraamatust:
Armastus teeb sinust kõik, mis sa olla tahad.

2010-04-16T23:17:00.000-07:00

have you ever seen the rain, comin' down, a sunny day?

Kui ma ärkaksin laupäevasel talvehommikul kell 8.30, siis oleks midagi väga valesti. Aga ärgata päikesekiirte mõjul kell 8.30? See on midagi muud. Ja siis ma tõusingi üles, avasin kardinad, sõin ära KitKati, mille emps mulle eile ostis, ning istusin siia, et ennast taaskord internetis toimuvaga kurssi viia.

Päeva küsimus: Erinevatel põhjustel on inimesed endaga mingitel eluperioodidel rahulolematud. Kas sellest võib alguse saada ka rahulolematus teistega?

Aga enda kohta võin nii öelda, et eile oli üks supersuper päev. Aitäh!

2010-04-11T00:08:00.001-07:00

Siit ei ole nüüd mingit pikka postitust oodata, sest mul on väga kiire ja miljon asja vaja teha veel. Ma jooksen poole 11ks vanaema juurde, et "Lastega kodus" vaadata, mis on lihtsalt üks parimaid seriaalne läbi aegade.
Eile ostsin endale päikesepuudri ja sain inimestega kokku. Ja seda geifilmi käisin ka vaatamas, wooot. See oli ikka täiesti teistsugune kui ma ette olin kujutanud. Sest okei.. vahepeal tehti homode üle mingeid eriti perversseid nalju, aga mingitel hetkedel tuleb tõesti selline tunne, et .. nad on ju kaks inimest, kes üksteist armastavad? Ja üldse ei koida, et kaks meest. Vot nii hästi oli see film tehtud. Lõpp oli täiesti ulme ofc, mingi topeltlõpp jälle. :D Sain paanikasse minna vahepeal. Aga okei, suhteliselt vist isegi soovitan seda vaatama minna. Vähemalt midagi teistsugust, mitte a'la "õõõ oleme mingid ülikoolikutid, kes tahavad oma vöördžinitit ära kaotada õõõ". Don't take it wrong, american pie on väga nostalgiliselt hea. Ma nooremana olin hästi äksis koguaeg, et neid vaadata. :D Ja siis röökisin terve aja naerda. Esimesed osad olid siiski teh best.

AAA. Nii. Ma tahaks täiega Helsingisse minna. Nüüd juba soojem (PLZPLZ I LOVE PÄIKEST) ja siis on ERITI äge seal päikeselistel Helsingi tänavatel (misiganes ..katu'del) jalutada, jäätist süüa ja siis kuskile especially päikesepaistelisse välikohvikusse maha istuda ja lihtsalt elu nautida.

2010-04-08T08:42:00.001-07:00

MOULIN ROUGE

NO.. esimest korda üle pika aja tahaks sellist tüüpi üritusele minna, tõsiselt-tõsiselt kõvv.

2010-04-03T03:54:00.000-07:00

Mõned tahavad raha, mõned aga privileege, mida raha lubab.

Ja noh. Mina küll täpselt ei tea, mida ma tahan. Muidu ma pingutaksin selle nimel ja võib-olla olekski kõik juba olemas. Need inimesed, kes kindlalt teavad, mida tahavad.. tavaliselt selleni ka küündivad. Vähemalt mingil hetkel. Sest tõeliselt sihikindlaid inimesi on väga vähe. Touche.
Ma kuulan Rod Stewartit. Miks ma kunagi varem teda kuulanud pole? Ja ta tuleb Eestisse ju. Aaah. Tahaks minna. Täiega tahaks. Ikka väga tahaks. Mida rohkem tema lugusid kuulan, seda rohkem tahan. Keegi kunagi ütles, et ta on nagu vein - läheb ajaga aina paremaks. Mingil hetkel on ta paraku juba liiga vana, et kontserte anda, niiet quick now, quick, ostame pileteid!
Ma ei käi enam trennis. Aga.. seda enam ma tahan trenni teha. Seega ma reaalselt tegin täna kõhulihaseid ja reielihaseid ja seljalihaseid ja käelihaseid. :D Vot kui tubli.

Sellel laulul on head sõnad.

Ma tean, mida ma tahan. Ilusat päikesepaistelist maja.

Tahaks sailing'ut laulda. Ja seda geifilmi tahaks ka näha. Ja seda printi.

Aga sailing, geifilm ja print on väikesed asjad. Ma tahan mitte unustada suuri asju, mis mul juba olemas on, lihtsalt selleks, et keskenduda ainult väikestele. Sest noh.. need väikesed asjad.. neid saavad kõik pm omada. Aga inimesed. Nemad on unikaalsed. Ja kui sa ühe käest lased, ei leia kunagi teist samasugust asemele.

2010-03-28T05:42:00.000-07:00

Ma olen terve hommiku šokolaadi söönud ja nüüd, kui ma viimaks selle käest suutsin panna, otsustasin blogi kirjutada. Tegelikult, nagu te kõik (kes vähegi viitsite seda lugeda) teate, pole ma eriline oma eraelu sheerija. Minu jaoks on lihtsalt meeletult keeruline inimestele öelda, mida ma mõtlen ja tunnen, seega siin oleks see päris ilmvõimatu.
Aga hetkel tunnistan ma teile küll midagi - täiega tahaks midagi soolast süüa. Yes. Please.

Homme algab kool ja käes on NELJAS veerand. Woot. Kuhu see aasta taaskord kadus? Imelik on, et kõige lühemad perioodid nagu näiteks 3-päevased ootamised tunduvad metsikult pikad (või isegi 45 minutit kestev füüsika tund), aga aastad.. need mööduvad meeletu kiirusega. Ja elu ongi vaid üks silmapilk. Mind kurvastab, et inimestel on mälumaht nii piiratud, sest ma küll ei mäleta, mida ma isegi.. 2 tundi tagasi mõtlesin või veelgi enam, mida tundsin?

Ma olen hästi kade, et nii paljud mu tutvusringkonnast on hiljuti reisinud või reisivad praegugi. Ma kuulan neid muljeid hästi superb-õnneliku ilmega, ent samas sööb mind väike kadedusepisik. Noh.. mul on hea meel, et nad reisivad. Aga ma tahaks ka. Tahaks kohe. Tere, üks pilet Itaaliasse. Või Hispaaniasse. Või Egiptusesse. PALUN, ISEGI SOOME.

kõigepealt laulab mingi vend ja siis laulab jesper. jesper tuli kolmandaks. nad ei tea seal taanis ikka midagi.

Tahaks üldse täiel rinnal elada.

2010-03-27T02:36:00.000-07:00

i'm a vampiiire, i wanna bite yaa

Viimane kord, kui ma tõsiselt korraliku blogipostituse tegin, oli väga (liiga) ammu. Võib-olla pole mul siis vahepeal midagi olulist kirjutada olnud, võib-olla pole olnud tahtmist, aega.

Huvitav, kui kasvatada mõni inimene lihtsalt keset metsa üles ja öelda talle, et kõik on võimalik, kas siis ta tõesti tuleks mõnede geniaalsete ideede peale? Selliste, mida tänaseks päevaks veel rakendatud pole. Kust üldse nn geniaalsed ideed tulevad? Selleks, et tekiks vastavas valdkonnas mingi tõeliselt põhjapanev mõte, tuleks tunda selle tegevusala kõiki iseärasusi või just vastupidi - ei tohiks teada kõige vähematki? Sest kui teame juba mõndasid asju, üritame seoseid luuga nende abil, kuid samuti võib see piirata meie loovat mõtlemist, sest tunnetame piire võimalikkuse ja ebareaalse visiooni vahel. Samas on see piir õhkõrn.

Juuksed on otstest üliterved *squee* ja täna teen ma pastat. Ma ei kujuta ette, kuna ma reaalselt suudan minna Kaubamajja ja endale vajalikud asjad ära osta ilumaailmast. Koguaeg munen, noh.

2010-03-23T09:55:00.000-07:00

Seejärel mõtlesin ma, miks peaks keegi üldse seisma maailmas, nagu seisaks ta keset lokkavaid Babüloni rippuvaid aedu, keset tillukest valgeks värvitud ristkülikut, mis on umbes sama suur kui ühe auto koht parkimisplatsil, ja keelduma sellest välja astumast, kui tema ümber on terve maailm, imeilus, eriline, ootel?

- Ali Smith "Tüdruk kohtab poissi"

2010-03-17T07:28:00.001-07:00

Mul on selline pitsa/pastaisu lihtsalt, et ma ei või.

2010-03-15T12:19:00.000-07:00

Tegelikult on nii, et ma köhin nagu hobune, lõhkusin ära võinoa ja kõige selle juures olen täielik flegma. Tahaks ühte massaaži ja oskust oma mõtteid kontrollida. Kahtlen mõnedes asjades.. et noh, kas oli ikka kõige parem idee? Ja isegi.. kui polnud, mis enam teha siis. Näete, flegma kicks in. Õiget ja valet valikut pole olemas - iga asjaga tuleb midagi head ja halba. Samas. Ei taha nii tunda väga.
Jaanisega tegime täna uurimustööd ja ma lõpetasin suhteliselt suure osa pärast üksi ära, Jaanisel ka üks asi teha veel. Yayz0romg, kui saaks nüüd veel normaalse hinde ka veel endale räägitud.

Priit Piip on linnas. Mind kohe teavitati. All rise!

Ou, teie seal! Visake paar õnne.

i'm excited!!

2010-03-07T03:58:00.000-08:00

2010-03-04T10:09:00.000-08:00

Ma käisin täna hambaarsti juures ja nüüd mu hammas valutab. Mitte natuke, vaid ikka päris arvestatavalt. Grr. Oleksin võinud ju oma sünnipäeva ära oodata ja siis minna, miks ma praegu pidin? Mäletan piisavalt selgelt eelmist aastat, mil mul oli ühel hambal juurepõletik ja see oli SELLINE piin, et ei taha mõeldagi. Alustuseks kannatasin kaks nädalat ära, et ehk läheb üle valu (peale arsti juures käiku siis) ja lõpuks olid peavalud nii tugevad, et valuvaigisti ka ei aidanud. Ma tõesti ei tahaks seda kadalippu uuesti läbida. Pliizpliiz loodke kõik, et mul hammas ei valuta enam. Ülihea sünnipäevakingitus oleks.

Ühtlasi pole ma blogi kirjutanud.. päris pikalt juba. Ühe korra alustasin, aga siis otsustasin, et kes ikka seda häma viitsib lugeda, et ma täna käisin seal ja ostsin seda ja tegin toda ja siis veel nii. Aga tundub, et tänane postitus ei tule just märkimisväärsemalt teistsugune.

Nii palju jõudsin ma üleeile kirjutada. ^

Aga EILE jõudsin ma vaadata Maire Aunaste vägagi bravuurseks kuulutatud seksisaadet, ent mulle isiklikult see väga ebatavalist muljet ei jätnud. Ega ka mitte liiga vallatut, julget. Avastasin siiski, et 55 minutilise saate jaoks on 5 külalist liiga palju. 90% ajast rääkis nagunii Alex Lepajõe ja kui keegi midagi vastu ütles, siis sai ka. Nõme. Mul tekkis endal vägagi konkreetne tahtmine ise taolistes jutusaadetes osaleda. Sest noh, kui juba keegi Bellanovat vaadata/kuulata viitsib. Aga tõesti lahe oleks. Mul on kaasasündinud see ekstreemne rääkimisvajadus ja noh.. nii ongi.

Ma just vaatasin ekooli ja avastasin, et oiii, sain eesti keele etteütluse kolme. See on reaalselt mu esimene kolm sellel aastal, üldse kõige halvem hinne, mille saanud olen alates... ma ei teagi, mis ajast. Ülinõõõõme, head sünnakinki sulle ka, Salukas. Mul polnud üldse nii palju vigu, sellise arvuga pidi nelja saama ju. Ja selle töö, mis oli lauseliikmete peale ning mille ma viie sain, seda sa ofc ei hinnanudki lõpuks. No-no, ma ei jäta seda nii. Ma lähen koopasse ja haun oma kättemaksu.

Hakkasin lampi kuulama mtv.tv edetabelite lugusid. Praegu mängub Chris Brown - "Crawl" ja .. oooobvioously räägib see Rihannast. No friggin hell, mida sa peksad oma naist siis. Mõned inimesed jätavad küll esmaklassilise idioodi mulje. Aga samas.. who are we to judge, teame ainult neid fakte, mida ajakirjandus laiali loobib. Millegi pärast ei tundu taolised faktid eriti usutavad. Tänapäeva ajakirjandus on vist ära unustanud suure protsendi väärtuses oma tegeliku eesmärgi. Kas mitte ei peaks uudiseid esitama tõepõhistel argumentidel ning andma edasi primaarset informatsiooni? Sest.. cmon. Ma saan aru, et hästi paljud tahavad lugeda, kuidas keegi ütles midagi analoogset sellele.. ma ei tea.. Mati Kaal peaks saama Eesti presidendiks, et eestlased hakkaksid sigima nagu loomaaias, aga.. kui vajalik see informatsioon on ja veel enam.. kui TÕEPÄRANE see informatsioon on? Mul isiklikult pole midagi humoorikate artiklite ja nõnda edasi vastu, aga taoline absurdne öeldu ülespaisutamine võiks lõppeda. Eile oli õhtulehe esilehel karjuv uudis, kuidas Maire Aunaste viib seks hauda. Ja siis pisikeste tähtedega oli lisatud täpsustus, et "saate teemana." Kuhu me jõudnud oleme, inimesed?

2010-02-19T13:39:00.001-08:00

Today, the Jehovah witness people came to my house. When they asked me, "do you have the time to hear the good news." Deciding to be nice I said, "sure, come on in." after sitting on the couch in my family room for about 30 awkward seconds, I said, "well aren't you guys going to say something?" they replied, "we have never made it this far". MLIA

2010-02-19T11:28:00.000-08:00

Keegi ei saa olla nii ilus, et mitte surra. Ja liiga tark. Või liiga tore. Ning liiga populaarne, lahe, misiganes.
Sest on asjad, mille ees oleme kõik võrdsed.
Ja need, mille ees oleme võrdsed, peaks olema ka kõik muud.
Aga osad arvavad, et on paremad.
Kuigi nad seda ei ole.
Ja tuleb päev, mil kõik mõistavad.
Ja siis on kaks võimalust..
.. nad on kas oma eneseteadvusest nii pimestatud, et ei märka seda..
.. või teevad läbi ränga kukkumise..

2010-02-15T11:21:00.000-08:00

Sa võid oma elu elada ükskõik kuidas, ent alati on rohkem neid, kes sind hukka mõistavad kui neid, kes poolehoidu näitavad. Ja selles vastikus kahepalgelises maailmas ei ole teha muud, kui olla kindel selles, mida sa teed ning miks sa teed, sest kui hoiad sihti silme ees, ei julge ükski kõrvaline ärritaja su teele nõnda ette tulla, et takistada su edasiminekut kauem kui kukud, ent uuesti püsti saad. Kindel on see, et sa kukud. Sa kukud ühe, kaks, võib-olla ka kümneid kordi, ent kukkuja pole veel kaotaja - kuni jätkad oma teekonda saatuse kiuste, paisates teelt kõik segajad, oled võitja. Ning, fakk, kui te ei naudi teekonda oma võiduni, ei naudi te ka võitu. Elu ei saa armastada alles homme, elu saab nautida ainult nüüd ja praegu ning loota, et ehk on homne sama ilus. Suhteid, tööd, lõbu - neid kõike peaks hoidma tasakaalus ning õhtuti voodisse jõudes vastata küsimusele "Kui homset ei tuleks, kas kõik kallid inimesed mu elus teavad, mida tunnen ja kuidas neid hindan; töötanud väärikalt oma projekti nimega "Elu" kallal; proovinud viimaks ära maasikamargaritad ja päevitanud Gran Canaria rannal?" jaatavalt. Kui ei ole, siis.. mida veel oodata? On aeg tegutseda, elu on vaid silmapilk, uni. Nagu hea raamat, mille leheküljed kaovad justkui neelates ja mida tahaks veel ja veel ja veel lugeda, ent kõik, mis juba läbitud, hävineb, ning elab edasi vaid su oma sisemaailmas ning mälestustes. Elu on rakmesse pandud ning viimane aeg on haarata ohjad, enne kui see nagu perutavate hobustega eest minema tormab.

Ärge laske ennast teistel heidutada ega nendel oma elu rikkuda. Nad ei tea, nad ei mõista, sest nad pole Sina. Ela, laskmata kellelgi end käskida ning lase teistel elada, ilma neid käskimata. Kui tunned, et kogu maailm on Sulle selja pööranud, siis pürgi edasi ning hetkel, mil jõuad tippu, tulevad kõik silmakirjatsejad roomates tagasi.

2010-02-11T11:44:00.001-08:00

The greatest mistake you can make in life is to be continually fearing that you will make one.

it's that cupcake i love

2010-02-11T10:51:00.000-08:00

Ma olen mõelnud kirjutada laupäevast ja alles NÜÜD suutsin rakenduse "posting" lahti teha. Põhimõtteliselt oli laupäev awesome. Saime Maretiga kell 5 kokku ja läksime alustuseks Villa Thaisse sööma. Pearoog + magustoit. Delicious. Siis läksime Kadriorgu ja jõime kumbki kaks maasikamargaritat (oh my GOD, need olid head) ja siis veetsime ülejäänud õhtu Chicagos. Kui keegi teab, mis kohaga on tegemist, siis ma tahaks näha, kas kellelegi tõesti võib see MITTE meeldida. Tantsisime ka ja sõime creme bruleed ning niisama rääkisime maailmast, naersime, laulsime. Ülikõvv oli. Pärast tuli välja, et sinna saab alates 21 eluaastast. Aga pole hullu. :D
Kirjutasin ülilühidalt praegu, aga ma lihtsalt ei suuda vist enne laupäeva/pühapäeva mingit pikemat postitamisasja ette võtta. Vot tak.

2010-02-02T03:30:00.000-08:00

Isssand, kuidas ma vahel tahaksin endale precious profifotokat.

2010-01-30T03:13:00.000-08:00

Phmts on lugu selline, et eile käisin Mariannaga vaatamas filmi "New Moon". Jaa-jah, ma tean, mida te kõik mõtlete, aga tegelikult ei ole ma saaga suurim fänn. Samuti mitte ka Marianna. Kui me 16.27 kinosaali jõudsime, märkasime, et meie taga istub üks võrdlemisi suur mees, kes näeb välja nagu see kahtlane pürokutt Office Space'ist ning tembeldasime ta vaieldamatult Twilighti fänniks number 1. Mingil hetkel keset filmi ta norsatas ja siis naersime nagu hullunud pühvlid. Eniveis. Tõsiste kohtade peal kippus meil alatihti naer peale. No kuidas saab ilma muigamata vaadata sellist kohta, kus Edward ütleb "Bella.. Marry me." ja siis Bella teeb mingit choke'i häälitsust "ÕÕÕK" ja siis jooksevad juba subtiitrid. Väga intrigeerivalt naljakas, indeeed. Ja ühtlasi :D.. see hetk, kus Bellal pea verest enam-vähem tühjaks jookseb ja Jacob mingi muheda naeratuse saatel ütleb "you're bleeeding, belllaaaa" ja siis oma särgi ära kisub, et oma ülibuff lihaseid näidata, siis .. ma ei tea, ma küll ei hakanud paaniliselt hingeldama "ISSAND MIS KEHA OII SA NUGA". Samas, not bad for a wolfieboy.
Seega me ei läinud seda filmi vaatama nagu tulihingelised tvailaitihvännid, samas ei vaadanud me seda nagu komöödiat. Üritasime neutraalsed ja erapooletud ja nii edasi olla. Ja lõppkokkuvõttes ongi nii, et see film oli päris vaadatav. Ausalt. Ma isegi suudaksin teist korda veel vaadata ja mitte öökida. Kõlab võib-olla natuke kriitiliselt, aga Twilight kaotas minu jaoks oma võlu, kui 12-aastased push-up rinnahoidjatega saikobitšid hakkasid oma kaelasid lõhki kraapima ja eelnevat Robert Pattinsonile näitama. Siis ma tõesti mõistsin, et ehk pole see päris minu teema. Aga noh, raamatud ma lugesin läbi ja kuigi neljas osa on südant pahaks ajavalt haige, siis on tegemist täiesti vaadatavate filmidega.

Täna, kui ma ütlesin oma emale, et mulle meeldivad tavalised oad, siis ta küsis segaduses näoga, "mis toad?" Still laughing.

i want to live like i used to dream

2010-01-22T04:46:00.000-08:00

Okei, tegelikult ma alustasin seda postitust juba eile ja jõudsin nii kaugele:

Päris cute, et ma jälle tänase koolipäeva kodus pidin passima, sest mul oli halb olla. Ofc välja magada oli hea, aga nüüd ma ei saa vist õhtul ka välja minna. Dõup. Ema võttis minu võtmed ka kogemata kaasa, niiet kui ma ka välja satun minema, siis sisse ma enne teda ei saaa. Eiii saaaaa. Aga jah, indeed. Ma olen päris kaua nüüd siia mitte midagi postitanud, siis mõtlesin, et ehk tänane puhkusepäev would do the trick. Ma avastasin taaskordselt laulu "We are the people" ja nüüd kuulan seda mingi sajandat korda. Sellel laulul on lihtsalt selline magical võlu, et no ei saa mitte kuulata, kui kord juba alustad. Viimasel ajal olen veel kuulanud päris palju Adam Lamberti kahte viimast lugu, mis oleks siis "Time for Miracles" ja "Whataya want from me".

Ja nüüd ma jätkan siitkohalt:

Kui ma täna ärkasin, siis ma võtsin kätte Andrus Kivirähki "Jumala lood" ja lugesin oma tubli 75 lehekülge. Samal ajal hoidsin kraadiklaasi 8 minutit all ja oh-hoo, polegi hetkel palavikku. Eile õhtul küll oli, aga ma võtsin põletikualandaja sisse, siis see ehk aitas. Ma loodan, et ma ikka saan täna õhtul Martini sünnipäevale minna, sest hetkel küll ei jaksa ennast kuhugi poole liigutada.

Viimastel päevadel olen ma pehmelt öeldes mõtlik olnud. Ma ei tea, mis tujud mul peal käivad vahepeal, aga teatud perioodidel olen eriti tõsine ja üksik ja tundlik ja nii edasi. Ja need tulevad ka täiesti lampi peale, absoluutselt ei oska ette näha, noh. Ise ka ei saa aru, miks ma tujutsen ja nõme olen, aga lihtsalt olen ja vot tak. Eile tahtsin ka oma joukirjeldanomapäevaniisamaigavalt postitust lõpupoole tõsisemaks muuta, aga ei jõudnudki. Jõudmiste koha pealt niipalju ka veel, et ma ei jõudnudki kodust välja, aga ma mängisin Eesti mängu ja vaatasin Dorian Gray'd. :D Mitte üksi, ofcourse, sest üksi Eesti mängu mängida oleks suhteliselt leim (,mis ei tähenda nüüd, et ma neid kaarte kunagi niisama igavusest lugenud poleks). Aga okei, let's get serious. Inimesed muutuvad ajaga ikka jube palju. See on loomulikult teadatuntud, ent mulle palju mõtteainet andnud fakt. People just grow apart. Kõige tavalisemad ja olulisemad ühendavad lülid justkui haihtuks õhku ja mida aega edasi ja mida vähem kokkupuutepunkte jääb, seda raskem on silmadel näha neid niidikesi, mis inimesi veel koos hoiavad. Öeldakse ju, et kui on inimene, kes sulle väga armas on, siis ta jääbki sulle väga armsaks. Aga mis siis juhtub, kui see inimene on nii palju muutunud, et ta pole kaugeltki mitte enam armas? Või kui on, siis teistmoodi armas. Juba uue-inimese-moodi-armas, aga mitte see vana armas.
Ja, deemit, miks inimesi iseenesestmõistetavalt võetakse. Sellest ma ei saa üldse aru, aga võib-olla ma ise olen ka selline. Aga äkki ei ole? Sest mul vahepeal tekib tahtmine kõikidele oma sõpradele niisama lampi kooke küpsetada. Suure tõenäosusega ma sööks need ise ära kõik, aga vähemalt mõte loeb, eks. Tegelikult ei loe. Sest kui ma ainult mõtlen, siis nad ei saagi kunagi teada, et ma hoolin, sest nad ei saa minu pähe mingi puuraugu kaudu vaadata nagu Kivirähki raamatus Jumal alatasa teeb. Ja ainult sõnad ei näita ka hoolimist, tuleb teha ikka midagi. Sest kui keegi muudkui räägib, et jaaa, muidugiii, ikkka oled tore ja misiganes, siis kaua tegelikult keegi seda usub, kui mingit tõendavat actionit ei järgne. Niiet peaks vist endale uue koogivormi muretsema lähiajal. Sellise suure, et kõikidele sõpradele saaks ikka. Aga samas.. palju tõeliseid sõpru ikka on, siis ei olegi suurt koogivormi vaja ju? Phähh. Tegelikult ei peagi südamesõber olema, et inimene korda läheks.
Wait a minute, äkki lihtsalt ootamegi inimestelt liiga palju? Ma ise alati ütlen teistele, kes nõu küsivad, et noh.. ära oota inimeselt siis nii palju. Ole samasugune skeptik nagu mina ja eelda, et keegi kunagi ei teegi midagi toredat ja head, muutu sama küüniliseks veel pealekauba. Mõnede inimeste puhul ma küll ootan tervet maailma, aga võib-olla ma ei tohiks sel juhul pettuda, kui ma seda mingil põhjusel ei saa.

Täna peaks raamatukogusse minema, sest mul on tähtaeg umbes sajandi võrra üle läinud ja tundub veel sedamoodi, et kogu mu meigikott on tühjaks jäänud. Peaks uuendama.

Brandon Heath - "Don't get comfortable"

2010-01-10T13:08:00.000-08:00

Homsest tervitab kool ja kuigi aastavahetus oli juba 10 päeva tagasi, tundub, et uus aasta algab alles nüüd. Las alaku parim.

leib

2010-01-02T15:16:00.001-08:00

Kui olen nüüd ebaoriginaalne ning ütlen, et kirjutan lühidalt millestki, siis üpris eestlaslikult jään vähemalt pooleks tunniks lobisema. Täna, teisel jaanuaril, külastas mind idee küsida suvaline sõna ning selle kohta siis blogipostitus teha. Suvaliseks sõnaks osutus leib. Tere, leib. Järgnev postitus on pühendatud sulle ning ainult sulle.

Kujutagem ette suurt metsaäärset rukkipõldu, mis on kenasti haritud ja hooldatud. Kõik need viljapead seal näevad väikeseid õnnelikke lapsi põlluäärsetel aladel rõõsade ja roosadena ringi lippamas. Nad naudivad mahedat Eestimaa päikest ning jahutavat sajuperioodi. Lihtsalt õõtsudes vaikselt kaasa tuulega, igaüks isemoodi taktis. Ühel hetkel koristatakse aga rukis ära ning veetakse tehastesse laiali. Eraldatakse vennad ja õed, isad ja emad, sõbrad ja armunud. Neid töödeldakse, pannakse kokku uute tuttavatega ning tehakse pihuks ja põrmuks. Vaid mõni aeg hiljem istub see rukis uue elu - leiva - sees, mis on paigutatud kas Maxima, Prisma, Selveri, Rimi või mille iganese letile. Neid on mitmeid, justkui kilud karbis, ootavad nad kõik, et keegi neid katsuks ja ütleks: "See on maailma pehmem leib" ja ta koju viiks. Ootab, et silitataks tema krõbedat koorikut ning kiidetaks pehme ja maitsva sisu poolest. Leivake ootab omanikku, näljast peremeest, kes oskaks hinnata tolle väärtust, kes täidab isukate kõhtusid. Ühel päeval astub poodi ehk tegus pereema, kes oma neljale lapsele toitu tuleb valima, võttes ka pätsi leiba. Ta viib selle koju ning asetab õhtul lauale, millele järgneb suurem mugistamine ning leib aina naudib ja naudib ja naudib, sest selleks ta oligi loodud. Juba väikese rukisena unistas ta, kuidas kord tuleb päev, mil põllu vahetus läheduses hullavad lapsed ta nahka pistavad. Ja see päev tuli, ometi, et ta täitis teiste laste kõhtusid.

Teeme leiva õnnelikuks, sööme ta ära!

Empire of the sun - We are the people.mp3

2009-12-29T13:27:00.000-08:00

Ma lihtsaaalt pean väljendama oma vaimustust, noh! :D Täna käisime Mareti juures nagu perevisiidil, aga kuna me saame ülihästi läbi ja nii, siis peale sööki kobistasime kohe tema tuppa ja rääkisime igasugustel salapärastel teemadel. :D Maretiga on lihtsalt niii mõnus rääkida kõigest sellest, mis puudutab filme, raamatuid, näituseid, muusikat ja to top it off vaatasime veel Rokkivaid raadiopiraate ka. :D Selline nagu pereõhtu oleks olnud telekat vaadates. Kindlasti te mõtlete, et ma olen nagu crazyperson või mentally challenged, et ma selliseid asju siin rõhutan, aga tõesti. :D Ja ma taaaasarmusin oma ema noorusaja muusikasse over and over again, sest kuidas saab mitte selliseid asju armastada. Vahepeal meil Maretiga tõesti tunne, et no ei ole üldse õigel ajal sündinud siia. Me ei taha tegemist teha mingite naftavarude otsalõppemisega ega vene jorssidega Narvas, kui oleks võimalik unistada Lennoni Imagine'i saatel ja salajahästivaikselt oma õnnelikku 60ndate elu elada, kus kõik olid rebelid ja mõtlesid vabast vaimust ja noh.. niiviisi. Ülilahe lihtsalt. Selline vaimustus peal jälle. :D Kuulan Buddy Hollyt siin ja nõksutan oma pead rütmis kaasa. :D
Maret on selllllinnneeee kokk ka lihtsalt, ma sõin vist mitu kuud ette ja pärast oli paha olla ka, aga noh, ega see mind veel söömast ei takistanud ju. :D Üks kord ja korralikult siis.. Tõsiselt nagu restoranis oleks käinud. :D JAAAA pidasime salaplaani Prahasse sõiduks, aga kahjuks tulime liiga hilja selle peale, muidu annaks veel korraldada 31seks, et samal päeval sõidame, öösel pidutseme ja hommikul tagasi. :D Aga kellel neid ressursse on praegu päev enne võtta ja nii edasi. :D
Ja kui me "The boat that rocked"i vaatasime, siis ma hetkeks suutsin isegi ära unustada oma viimasel ajal niiii koormana peale vajuva lühiajalise argimure (tean, et kõlab imelikult, aga no viimastel nädalatel selline igapäevane, loodetavasti lõpeb nüüd lähipäevil see muretsemine ja kõik korras) ja tõesti oli hea olla. Tundub nagu oleks kusagil seal mingi pääsetee ja tundub nagu ma peaks hakkama uuesti vanabiitliteaegsetrokkkändrolli kuulama.

Varsti sushit, ausalt varsti.

2009-12-26T07:39:00.000-08:00

The best of all gifts around any Christmas tree is the presence of a happy family all wrapped up in each other.

Burton Hillis

Ja ma hakkasin vanu love-themed laule kuulama vist.

Whitesnake - Is this love?
Haddaway - What is love?
John Lennon - Love
Foreigner - I want to know what love is
Tina Turner - We don't need another hero

Gay names for YOUR gay baby

2009-12-25T13:10:00.000-08:00

Is your newborn male child gay? He probably is, especially if your baby displays these signs:

-> Excessive fondling of own genitalia,

-> Excessive drooling (a precursor to lisping),

-> Long periods of staring at ceilings or walls (your baby may be thinking of new ways to re-decorate your home),

-> Nonsensical vocal babbling and waving of hands,

-> Sudden loss of bladder control ("golden shower" play),

-> Sudden loss of bowel control (the "Cleveland Steamer"); and/or,

-> Crying or emotional distress for no apparent reason.

If your male infant is showing one or more of these signs: YOUR BABY IS GAY.

As a responsible parent of a totally gay baby, you must now provide him with a suitably gay name. With gay male children, you must avoid straight names such as "Mark", "David", or "Scott"; these will only confuse and traumatize your baby later on in life when he is with all his gay leather-wearing friends named "Elliot", "Wesley", or "Bryce"... all perfectly gay names.

General tips in naming your gay baby include:

-> Avoid one-syllable names such as "Dan", "Bob", or "Fred". The more consonants in a name, the gay-er it is. "Jeremy" and "Elliot", each respectively possessing three consonants and therefore excellent "Lisp Quotient", are wise choices indeed for your budding homosexual.

-> Male names that are ambiguous in gender or sound similar to a female name are wonderful, simply fabulous choices. Such names include "Adrian", "Drew", and "Rikki". A small caution, however: feminine-sounding male names may encourage Transvestism in your gay child, and if you are a mother unwilling to share your wardrobe, high heels, and cosmetics, you should avoid these names.

-> Some straight names can be turned into gay names by adding the vowels A, E, I, O, and sometimes Y (there are no gay names ending in "U" except "Keanu").

For Example:

--> the vowel 'A': Andre (straight) - Andrea (gay, sure to promote Transvestism)

--> the vowel 'E': Seth (straight) - Sethe (gay waiter-style of spelling 'Seth')

--> the vowel 'I': Nick (straight) - Nicki (gay, see vowel "A")

--> the vowel 'O': Marc (semi-gay) - Marco (very gay)

--> the confused vowel 'Y': Paul (straight) - Pauly (Shore, comedian who's just gay)

It is best to have a gay priest baptize your gay baby in your particular faith; that is, if your religion doesn't violently oppose or murder gay people when no one's looking. If your church will not recognize your gay child, you should convert to one of the following religious organizations immediately:

-> Unitarianism

-> Wicca

-> Amway

In Conclusion:

Do not worry about the sexuality of your gay male child! As long as he is happy in his life and in all the hardcore gay sex acts he will no doubt perform as an adult on multiple male partners many, many times in many, many positions in a wide variety of bathhouses, gay bars, and national parks across the country... not worrying is the important thing to keep in mind.

So when thinking of a name, you parent of a gay baby, you: homosexual children need homosexual names for a mentally well-balanced emotional life. And don't worry if your gay child named "Rupert", "Gareth", or "Oliver" gets beat up in the schoolyard during recess by bullies; it is not because of his name, it's because he is, well, totally gay.

üks väikesuur jõulupostitus

2009-12-25T05:00:00.000-08:00

bitter from the woods

2009-12-21T08:23:00.000-08:00

Uskumatu, aga mulle tuli täna jõuluvana ise koju. QQ

Ja siis seda ka veel, et

1) Maria tähendab "bitter"it ja Silvia "from the woods"i. Hästi normaalne. :D

2) Otsid uut mänguasja või efektset lisavidinat, et oma mänge veelgi tulisemaks muuta? Võrreldes tüüpilste metallkäeraudadega on nende pehmem versioon palju vähem jõhker, aga see-eest mugavam ja ilusam.

Käsitsi valmistatud mõnusast mustast lateksist ja polüesterriidest, kaunistatud suurte satiinlehvide ja metallketiga. Käerauad on reguleeritava suurusega, võimaldamaks käsi kinni köita nii meestel kui naistel.

Ainult käsipesu. Käerauad on mõeldud mängudeks ning ei lukusta «ohvri» käsi kindlalt. Siiski, ära jäta kinniseotud ohvrit üksi. Ei sobi alla 6-aastastele lastele.

Aitäh, Julio

2009-12-18T11:50:00.000-08:00

, et tänu sulle eksisteerib Enrique. Olgem ausad, ma pole eriline Enrique Iglesiase fänn ega arvatavasti saa kunagi selleks, aga olenemata liiga imalale välimusele ja nutusele häälele leidub ka tema repertuaaris minu jaoks kuulatavaid lugusid. Ping pong song'ist ma siinkohal isegi ei räägi, sest see käias esimese nädala ajaga nii ära, et kui ma peale seda aega laulu kuulama sattusin, viskusin dramaatiliselt raadio poole, et see võimalikult kiiresti välja lülitada/vaikuse peale keerata/jaama vahetada. Loomulikult ei unustanud ma sealjuures väga disgusted feissi tegemast. Aga need ajad on nüüd läbi. Ping pong songi vihkamise aeg küll siiski mitte, aga .. ma hakkasin vanemaid lugusid kuulama (ja üksikuid ka viimase plaadi pealt).

Tegelikult ma siis topingi siia need, mis mulle hetkel meelde tulid headest.
Addicted
Ring my bells
Somebody's me
Tired of being sorry
Maybe

PS vol 1! Ja tegelikult on Escape ka päris hea.
PS vol 2! Ma otsisin päris kaua temast ilusat pilti ehk ta tõõõesti pole väga mu maitse.

2009-12-16T10:14:00.001-08:00

Ah, ma siin niisama söön pähkleid ja mõtted triivisid Louis Vuittoni käekottidele. Ja noh.. võiks öelda, et see oleks epicepicepic wishlistis mul lihtsalt, aga ma isegi ei julge hetkel unistada, sest mul on wishlistis veel nii palju muid ja palju otstarbekamaid asju, mida soetama peaks. Ja ma ei taha mitte suvalist Louis'i endale, vaid kohe sedasama, mille pilt siin ripub, sest see mahutab lihtsalt terve (okei, heal juhul 1/10 sellest) mu meigimaailma ja kreemimaailma ja päikeseprillid ja matemaatika õpiku (kuigi ma seda kunagi kaasas ei kanna). Hästi kurb on veel asjaolu, et seda kindlat kotti vist Eestis müügil polegi. Ma saan täiesti aru tegelikult, ma ka ei julgeks endisele NSVL territooriumile brändide asju saata, sest never know.. 8-)

Oh, Louis-Louis, sõida koos jõuluvanaga sellel aastal mu kujuteldavast korstnast alla.

2009-12-15T12:45:00.001-08:00

Ma peaaegu, et kirjutasin üleeile või millalgi blogipostituse valmis, aga kuna see oli nii lühike ja nii häma, otsustasin siiski mitte postitada. Nüüd, avastades, et indeed pole arvutis midagi teha, võiks blogi kirjutada. Gossip Girli 13s osa ei ole millegi tõttu eetrisse lastud, seega ei saa ka mina seda tõmmata ja noh, jamps ühesõnaga. Teise sõnaga veel sedagi, et küüned ma ausalt lakin homme ära, sest täna jõudsin nii hilja koju ja vanaema juures üritasin tulutult elutoa diivanil sõba silmale saada. Ehitasin mingi epic padjamäe ja võtsin 5 tekki peale ja toppisin kümme pusa selga ja panin isegi MTV mängima ja telefoni vaikuse peale ja uimerdasin seal ligi kaks tundi ja lõpuks hakkasid inimesed helistama, siis oli hea vabandus virguma hakata. Issssand, mis megaweirdoldies väljendeid ma kasutan täna, nagu mingi 50ndate aastate maakas oleks, kes põllul heina viskab ja herneid üles korjab aias. Aga ei, lapsepõlves seda herneste asja sai tehtud isegi. Ja meil olid vaarikad ja maasikad ja tomatid ja kurgid ja veel tomateid. (Ja siis aia kõrval olid lehmad ja seal oli megalt kakat.) Ja siis mul oli liblikas Liblu ja no, ma ei saanud aru, kuidas ta talveks ära kadus ja siis tagasi tuli kevadel. She..he.. IT was never the same again. Ja nüüd, umbes 12 aastat hiljem ütleb mu ema, et noh, me tõime uue liblika sulle. :D DUUUH, ma sain ammu aru juba, et ta on sinna liblikate heavenisse läinud, kus kõik paljalt (a'la ilma kookonita) ringi lendavad ja muidu vallatud on. Nii. Nüüd ma panin muusikat endale vahepeal ja mõttejärg läks kaduma. Aga noh, kui ma laps olin, siis sai ikka igaaaast nalja. Näiteks põllu peal elas Peep, kelle vastu mul selline väikelapselik aukartus oli või kuidas ma ükskord nokkisin kasepuult koort ära ja siis mul olid pärast rämedad süümekad ja see kask oli meie garaaži vastas ka, siis ma ei tahtnud sinna minna, sest piinlik oli. :D Nüüd te kõik surete vist naerust või midagi, ma ise küll naeran siin. Oh neid aegu. Ma leidsin mahajäetud mänguväljakul olevast putkast linnusule ja gigajunni ja noh, arvatavasti ma pidin mõlemaid käppima ju. Siis oli kätepesuaeg ka. AAA ja ükskord ma ei leidnud väiksena alkareid üles kapist, siis ma rahulikult tahtsin seelikuga välja minna. :D:D:D Siis ema oli naerukrampides enam-vähem ja üritas mulle hästi rahuliku/pehme häälega selgeks teha, et no can't show your stash nagu. :D Et püksikesed peaks ikka jalga panema. Kõrvalmajas elas Kanni. :D:D "Emme, ma tahan Kanniga mängima minna." :'D Ohjah. Olid ajad, olid majad. Ja ma ükskord hallil kevadpäeval, mil kõik olid lasteaias ja mujal, istusin üksinda liivakastis ja peitsin kasside kakajunne. :D:DD::DD:D TÄITSA ULME, mis asju ma sheerin siia, noh. :D Need on mu deepimad saladused. Ja rahvastepalli ma megahästi ei osanud, sest ma mängisin suurematega alati ja neil olid mingid powerpunchid. Võib-olla sellepärast lasengi nüüd nagu ürgnaine, et lapsepõlvest jäi vimm alles. :D Ja Martin nr 1 tuli mind ja Kerlit kiusama liivakasti one time ja ta oli rattaga, siis me kaevasime augu talle ja ütlesime, et ta sisse sõidaks sinna ja noh, sõitis ka ja käis näoli. :D Siis me naersime ja Kerli pidi kiiiirelt põiele minema ja ma jäin üksinda sinna. Vot. Ja ükskord Katil tuli Ahvikas räige häda peale, siis ta lasi rämeda hunniku mingi palgi taha ja me veeretasime palgi peale, et keegi ei teaks ja Peep läks pärast rulluma sinna. We never told him, why it was funny. :D:D:D AAAAAAHH OMGGG :( need on nii haiged ajad ikka. :D Lapsepõlv no. Ma ei julge kirjutada rohkem. A samas peaks, hea tujuga tulevad ülikõvvid asjad meelde. :D
Okei, side lõpp. Teinekord jätkan. :D

luwz

Karmen versus Carmelita..

2009-12-07T15:01:00.000-08:00

Près des remparts de Séville
Chez mon ami Lillas Pastia
J'irai danser la Séguedille
El boire du Manzanilla.
J'irai chez mon ami Lillas Pastia.

.. ehk Eesti ja Itaalia "Carmen."
Olenemata üpriski kasinast enesetundest, sammusin esmaspäeval pärast kommide ostmist rõõmsal, ent väsinud sammul Nokia kontserdisaali poole. Kell näitas 18.32 ja aega oli mul veel terve maa ja ilm. Kompanjoniks Marianna, saime oma 250.- piletid kätte, andsime riided ära, kammisime juuksed ning umbes kümme minutit enne kella seitset otsisime saalis oma kohti.
"Carmen"i sisu teab arvatavasti 50% inimkonnast, niiet seda ma siiski pikalt ümber jutustama ei hakkaks. Lühidalt on tegemist mustlastüdrukuga, kes on meeliülendavalt atraktiivne kogu meessoole ning seetõttu ka Don Jose'le, kes Carmeni pärast ohverdab kõik. Ja lõpuks ohverdab veel Carmeni ka. Nice job, Jose.
Kui päris aus olla, siis Karmenit käisin Estonias vaatamas kusagil kevade paiku. Tavaliselt mulle nö algusmuusika ei meeldi, aga Bizet komponeeritud Prelüüd tekitas juba alguses suurepärase tunde, et tahaks-nüüd-juba-edasi-näha-mis-saab. Vaatamas käisin koos empsiga ja kohad olid suurepärased. Paraku on aga ooperitest kohati raske aru saada ning isegi minu, kui paadunud teatrikülastaja, jaoks oli täielik jälgimine keeruline. Natuke harjumist vajas subtiitrid-on-üleval-mitte-all ning silmade kissitamine, et nägudel emotsioone näha. Vokaalselt oli kõik väga hea ja lavakujundus ei jätnud ka väga soovida. Aga Carmelitat vaatamas käies.. oi-oi. Nokia kontserdisaali üks suur puudus on see, et kogu helitehnika oleks nagu koondunud ettepoole ning saal ise ka ei kaja väga. Seetõttu kuulsid eesridades (küll halvematel kohtadel, aga siiski) istujad tunduvalt selgemalt, kui tagumises osas viibijad (ehk meie). Üks hüsteeriliselt naljakas moment oli enne ooperit - näidati dirigenti ning ta istus, seejärel ta kergitas ennast paaniliselt ja oleks nagu oma tagumikku kratsinud umbes 7 sekundit, aga noh.. sabakuub oli istmiku alla halvasti jäänud hoopis. Saal suri, literally. Kõik naersid lihtsalt. Aga Carmelita.. Carmelita oli natuke kogukam kui üks Carmen olema peaks, aga samas ta mezzosoprani hääl oli väga selge, kõlav, emotsionaalne. Nagu tõeline itaallanna. Tegemist oli siiski Milano ooperiteatri hooaja avaetenduse otseülekandega ning ka sealne saal oli puupüsti täis. Esimesed etendused tehakse ikka ja alati natuke suurema entusiasmiga. Tegevusest sai palju-palju paremini aru, sest kõike filmiti väga lähedalt. Samas.. kui neid nägusid nii lähedalt vaadata, siis nad peavad oma emotsioone ikka jõhkralt näitama, et terve saal midagigi näeks. Alguses oli naljakas, hiljem harjus ära taaskordselt. Don Jose oli päris hästi valitud ja üldiselt oli koosseis ning lavaline kujundus ainult kiitust väärt. Kontseptsioon oli kahes ooperis hästi erinev, Estonias 1 vaheaeg ja Milanos 4 vaatust ehk siis ideeliselt 3 vaheaega, aga kaks viimast vaatust esitati järjestikku.
So.. overall.. meeldis mulle Milano Carmen tsipake rohkem, sest tegevus oli paremini jälgitav ning lauldi ikka tõesti emotsionaalselt. Lingin paar aariat, mis mulle especially meeldivad. Võib-olla unustasin mõne.

Seguidilla
Habanera
La fleur

Siin läbi kuulates on ülihalva kvaliteediga ja ükski solist pole Itaalia omadega võrreldes eriti kena. -.- Aga muusika on hea. (:

2009-12-06T10:10:00.000-08:00

Ma lihtsalt puhtausalt jälestan seda, kui mind taga räägitakse. Ja mida silmakirjalikemate inimestega on tegu, seda suuremal määral.

2009-12-01T12:15:00.000-08:00

So here's my lifelong wish,
My grown-up christmas list.
Not for myself,
But for a world in need.

No more lives torn apart,
That wars would never start,
And time would heal all hearts.
And everyone would have a friend,
And right would always win,
And love would never end.
This is my grown-up christmas list.

-Amy Grant

Amy Grant

2009-11-29T11:30:00.000-08:00

Kuna ma siin aeg-ajalt (koguaeg) luban, et tuleb päev, mil ma ühe korraliku blogipostitusega maha saan, siis oleks ehk viimane aeg. Üritan sellel korral oma tüüpilist "deem, ma ei oska midagi kirjutada" juttu võimalikult vähe ajada ning võimalikult kiiresti asja korrale asuda. (:
Nii, millest ma alustaks.
Reede ja pühapäeva vahemik oli tõeliselt meeliülendav. (: Esiteks reedel magasin ma poole päevani ja seejärel ilmusin kooli vaid üheks Sallariks, käisin söömas ja trennis. Siis kobistasin ennast poodi ja järgnevalt juba (alles) koju, mis toimus umbes poole kümne paiku. Võtsin siis rahulikult meigi maha ja umbes 3 minutit hiljem helistasid Kristo & Marten co, et nemad ja Sass+Rauno co on kahekümne minuti pärast maja ees. -panic- Koukisin oma long-lost (tegelikult küll mitte rohkem kui 5 minutit tagasi kasutatud) meigikoti sahtlipõhjast välja, liigutasin oma muidu oh-so-lazy jäsemeid kiiremini ning naksti, jõudsingi õigeks ajaks valmis. Meisterlikkust veelkord rõhutades jõudsin ära saata veel kaks olulist e-maili ja nõnda edasi. :D Väljas sai eeeeepppiiiiccc nalja ikka. Marten lubas autofiiliks hakata (okei, selleks on mingi muu sõna ka välja mõeldud, aga hetkel eiiii meeeenu) ja ma soovitasin tal enne naist proovida; Marten tegi titenaeru; Kristo mängis homo ja teemas oli Marteni parukas; Rauno hõõrus inimesi; Sass hõõrus Raunoga inimesi. Ja noh, the usual, teate küll. x) Lõpuks nad otsustasid, et paneks Maria autosse kinni ja sõidutaks linna, aga Marten lubas mu voorusi surmani kaitsta. Ma uurisin sellepeale, et kust revolverit võiks leida. :D Finally sain koju, kuigi kahju oli ära minna, aga noh - magama ju peab ka kunagi!
Laupäev. Ärkasin mingil lampi ajal ja siis magasin edasi, ärkasin uuesti lampi ajal ja seekord jäin üles. Esimese ampsu kommi sõin circa kell pool 12, ehk siis see on ka aeg, mil mu päeva algust võib arvestama hakata. Seejärel koristasin kiiresti-kiiresti terve korteri ära ja jooksin marsruudile pood-vanaema-kodu ja seekord juba ahjuvormiga (ah-haa!). Siis hüplesin pessu, lakkisin küüned ära ja läksin süüa tegema. Külalised... saabusid umbes kuue paiku ja ma SAINGI KÕIK ASJAD TEHTUD!1111!!!shift+one! o.O
Edasi ma vist ei julge siinkohal rääkida, aga eks igaüks ise teab ja kui ei tea, siis ei peagi teadma. :D Kokkuvõtlikult oli ülimõnus. Võiks kunagi (lähiajal plz) ehk ühe-kaks korda (plz rohkem) korrata (yezs plz). Aga jah. Muidu ise olin kaine. (:
Ärkamine oli cutecutecute ja pärast suutsin isegi mune praadida. x) Ja "Office space" oli kõvv film. :D

JA MISSSS PÄEVVVVV ON HOMMMMMMMMMMEEEE?!?!?! kolmekümnes november.

2009-11-22T13:11:00.000-08:00

It didn't make me feel like I was on top of the world - it made me feel like I was the world.

2009-11-21T14:32:00.001-08:00

Sügavuti = süga vutti
Aitäh = sündinud saaja
keera p*rse (mis?) = keera p*rse (kuhu?)

Aga muidu vaatasin täna Herman Simmist filmi "Riigireetur". See tekitas minus üsnagi vastakaid emotsioone. Võtan need lühidalt kokku, sest olen ametis ekstreemse laiskusega.
Okei. Mõte number üks (tekkimise järjekorras): Herman Simmile esitati ultimaatum. A'la hakkad spionaažiga tegelema või su perekond on kutu. Raske arvata ju, mis valiku ta tegi. Antud juhul oleks see täiesti põhjendatud ju? Või ei? See suhteliselt seletaks ka seda, miks ta kaamerate ees või üldse pole nö. vabandanud ja öelnud, et ta kahetseb siiralt-siiralt, sest "Vabandada pole vaja - su sõpradele pole seda vaja ja su vaenlased ei usu seda niikuinii." Ehk siis meie, kes tahame arvata, et ta on süüdi.. teeme seda nii või naa. Ta ei saa ju praegu ka tõtt rääkida, ta perekond oleks ikka veel ohus. Seetõttu näitab ta ennast süüdlasena ja ei hakkagi vastu võitlema.
Mõte number kaks: ta ongi nii rämedalt pohhuistlik ning samal ajal uskumatult auahne ja ta tegutses vaid oma mineviku ebaõnne hüvitamise eesmärgil. Pürgis kõrgetele kohtadele, reetis veits riiki etc.
Ükskõik, kuidas asjalood tegelikult on, pole mina õige inimene teda hukka mõistma. Ise suhteliselt vihkan neid, kes a'la alguses räägivad, et "jaaa, õudne kuritegija" ja kui natuke tõde veel päevavalgele ilmub, mis asja ilustab, siis need samad tarkpead, kes enne agaralt laitmisega tegelesid, tulevad oma silmakirjaliku minaga uuesti seletama "ma teadsin algusest peale, et ta on meie poolel ja hea kutt - tõesti, ma lihtsalt ei tahtnud öelda". Bllaaaaa blaaaa blaaaa. Väitlemine on andnud mulle ühe huvitava omaduse (ei, mitte mölapidamatus - see oli mul juba enne olemas) - mul tekib iga asja kohta koheselt (nagu kõikidel inimestel pm) oma arvamus ja siis ma hakkan otsima teist seisukohta.. umbes nagu vastukaaluks. Ehk siis otsin eitust ja jaatust. Halenaljakas. Aga halenaljakalt hea omadus. Vähemalt minu arvates. Ma ei ootagi just kelleltki mingit omgsokwlmetooplz vaimustust, sest arvatavasti mul teiste suhtes seda poleks. Aga mulle endale teeb see pisike nüke asjad palju huvitavamaks. Ühtlasi saan ma aru, kui tihti ma teistega vaieldes absoluutselt imbetsillilikke argumente välja toon. Aga hei, so what. :D

Lapsena ma ütlesin empsile hästi tõsise näoga (olin vist kahene siis ja epicepicepic kaval): "Ma olen teist kõigist targem, aga te lihtsalt ei tea seda veel."

2009-11-17T09:11:00.001-08:00

You always wanted more than life But now you don’t have the appetite In a message to the troubadour The world don’t love you anymore Tell me how do you rate the morning sun? Kui nüüd päris aus olla, siis tuleb välja, et Robbie Williamsi uus plaat meeldib mulle ainult ühel põhjusel - ma luwwin ta häält. Vastasel juhul ei vaevuks ma ta uusi lugusid kuulamagi, sest nad on kõik ülisarnased. Võib-olla hakkab mulle pärast kümnendat kuulamist mõni meeldima (Bodies on tegelikult päris hea), aga hetkel olen üpriski skeptiline.

Ma olen tahtnud juba umbestäpselt nädal tahtnud pugeda pehme teki sisse ja vaadata Gossip Girli uusi osi, küpsiseid mugides ofcourse. Aga ma ei ole jõudnud. Miks? Asi pole isegi aja puuduses, ma lihtsalt ei jaksa. Ma ei jaksa oma mõtteid ära blokeerida isegi mitte 45 minutiks, et siis see kolmveerandtund südamerahus elada. Mu mõtted on lihtsalt liiga kaootilised, saadavad mind igal sammul ning teevad argielu üpriski keeruliseks. Justkui leiaksin igal nurgal probleeme ning paanitseksin ebaoluliste, tõeliselt tähtsusetute asjade üle. Ja ma kardan. Ma nagu elaksingi hirmus, aga ma ei tea, mida ma kardan. Seosetu ja rumal, lapsik - aga siiski, kartus. Ning mu enda käitumine vaid suurendab mu hirmu. Tegelikult.. mul on ainult üks hirm siin maailmas, mis on justkui edukas grupijuht ning need so called minimured (mis on arvatavasti mulle võrdsed XXXXXXXL suuruste muredega, aga teistele tunduvad need sama tühised kui size 0 suuruses mured) on vaid pisipisiosakesed mu muremaailmast. See edukas grupijuht on teadmatus. Mul ei ole sõna otseses mõttes hirmu teadmatuse ees, sest siis ma läheksin arvatavasti kahe sekundiga täiesti segoks ära - on ülipalju asju, millest mul aimugi pole. Ma kardan pigem olukordi, situatsioone ja sarnaseid asju, mida ma ei oska ette prognoosida - mida ma tunnen? mis järgmisena juhtub?

Ma siis lähen, kuulan Robbiet ja üritan oma põikpäisesse pähe suruda teema "aga mis siis juhtub, kui midagi halba ei juhtugi."

2009-11-13T15:02:00.000-08:00

Hullult frustreeriv, et täna trennis kuulsin ühte epicepicepichead lugu ja lihtsalt ei mäleta enam viisi ja meenuvad vaid üksikud sõnad - võimatu leida, üritasin. GAHHH. Aga Marteni huumor on endiselt killer ja Kristo on toretoretore + panin koolisiseselt inglise keele tõlkevõistluse kinni! :D Woohoo, vabariik, siit ma tulen!

2009-11-11T12:51:00.000-08:00

Kuidas saab olla nii kiire, et aega isegi mõtlemiseks enam ei jätku? Ööpäevas on 24 tundi ning kuigi päevad on täis tegutsemist ning indu, mõtlen õhtusse jõudes vaid üht - mida olen ma täna saavutanud sellist, mis kajastub ka tulevikus? Mida ma reaalselt kätega ära olen teinud, mida teised silmadega imetleda saaksid? Peab olema aega, päevi, mil tunda ennast vabalt ja keskenduda emotsionaalselt olulistele asjadele, aga mis juhtub, kui päevad, mida kasutame enim reaalseks tegutsemiseks ja töötamiseks, on vajumas unustuse hõlma? Nii palju küsimusi, ent veel rohkem on puuduvaid vastuseid nendele küsimustele. Võiks küsida kelleltki nõu, ent samas on teadatundmata fakt, et nõu küsitakse ainult juhul, kui ei taheta endale tõde tunnistada. Aga kui sa kelleltki midagi muud kuuled, on ehk lootust leida ka teine, enda jaoks sobilikum vastus.
Aega on palju, räägivad kõik, ent mina näen seda vaid õhku haihtumas. Tunnen ennast justkui kassina, kes passib hiireuru kõrval, lootes, et too võimalikult kiiresti lagedale ilmub. Ent minu hiireks on aeg. Tahaks ta ära süüa ja purki pista ja säilitada ja nõnda edasi. Mida iganes, ainult, et aega rohkem oleks. Et oleks võimalusi rohkem nautida inimeste seltskonda, ent samal ajal mitte unustada tegutsemist.

Homme toon vanaema juurest guaššvärvid ära, sest Marial tuli joonistamise tuju. Peaks magamistoa seinale midagi imelikku meisterdama ja pilte juurde kleepima, et hästi LAHÄÄÄ olla etc. Teekonna kommid on head, sama käib ka vaarikatee ja kondenspiimaküpsiste kohta. Siinkohal lausun side lõpp ja head ööd.

2009-11-07T09:19:00.000-08:00

Need kolm päris hästi meeldivad, ei kurda üldse. Küll aga kurdaks selle üle, et ekstreemne väsimus on võimust võtmas ning voodi, mille pehmus tundub ülevoolavam kui eales varem, kutsub innukalt enda rüppe puhkama. Eile pidas mu kallis-kallis Lehti oma 18ndat sünnipäeva ning olenemata mu võrdlemisi kehvast enesetundest oli tegemist tõesti toreda üritusega! Näha nii paljusid inimesi, keda viimati kohtasin justkui aastakümneid tagasi, oli nostalgiline.

Ma kardan teadmatust, aga kui ma teaks, siis ma vist kardaks veel enam.

Hetkel mängib Mika - I see you.mp3.

2009-11-03T12:39:00.001-08:00

Kui vahepeal tundub, et inimsuhted liiguvad const kiirusega ummikusse jooksmata, siis hetkel võiks öelda, et things are rapidly changing. Nagu kõik, mis enne tundus nii tavalise ja normaalsena, oleks järsku selja pööranud ja kellegi uuega teisele rajale tõtanud. Ja nüüd, mil peatee on mattunud teadmatusse, kõnnime kõik mööda kõrvalteid pidi üksteistest aina kaugemale. Kas on see tõesti võimalik, et headest sõpradest saavad järsult võhivõõrad ning juba ainuüksi jututeema leidmine on märkimisväärne pingutus?

2009-11-01T12:25:00.000-08:00

Nii, õhtust. Ma väga pikalt ei hakka seletama, ausalt ka. Tahtsin lihtsalt avaldada kaastunnet kõikidele kooliskäivatele inimestele, et homme algab taaskordselt argine piinapingi nühkimine. Õnneks on II veerand kõige lühem ja seega on üli finefinefine^^. See selleks. Taasavastasin Amy Winehouse'i ja van Dyke'i Home on ka päris kuulatav. Reedel on Lehti kaheksateistkümnes sünnipäev ja see eeldab minult muusika playlistide koostamist. Sellele kulutan osa homsest ja natuke teisipäeva. Homme on silmaarst pärast kooli ja üleülehomme Inglismaa-councelling-asi-ors. Eilne päev oli häääästihea ^^ ja viimasel kahel päeval olen ma ikka epic häid toite söönud.
PS! Twister ei olegi kõige hullem mäng. Loodetavasti homne füüsika töö tuleb VIIIIIIS ;).

2009-10-29T13:27:00.000-07:00

and i'm a tiny penny rolling up the walls inside

Mõnikord oleks öelda nii palju, ent just siis kipuvad sõnad kurku kinni jääma. Tahaksin, et mu tegudevõimekus oleks järsult sama suur kui see vari mu seinal, millel ma kümme korda gigantsema kupliga tundun. Praktiliselt igal õhtul kujutan ma ette enda järgmist päeva kui meeletut edu. Et ma saan kõik tehtud, mida teha vaja on ja veel palju muudki, aga hommikul ärgates oleks nagu plõks ära käinud - kõik asjad tunduvad nii keeruliste ja tüütutena ning lükkan nad suisa kohustusliku viivitusega õhtusse, et siis neid veel järgmisesse ja ülejärgmisesse päeva tõugata. Ja kui kõik peaks fine ja dandy ja valmis olema, ei suuda ma ennast jätkuvalt midagi tegema sundida. Ilus on ju mõelda, et ma olen samuti üks neist markantsetest inimestest, kes lisaks oma fantaasiaküllasele mõttelennule suudavad panustada endast maksimumi ka nende samade asjade elluviimiseks. Aga senimaani olen ma endale suisa vastupidist tõestanud. Miks, miks ma küsin, ei ole ma võimeline ennast siit arvuti tagant üles peksma ja alustama lihtsatest asjadest, nagu näiteks raamatu lugemine, et ma kunagi lähitulevikus suudaksin keskenduda tõeliselt olulistele aspektidele? Fuukin frustreeriv.
Tegelikult on kõik meie endi kätes ja blablabla, aga mis siis, kui meie käed on liiga laisad?

Ja tegelikult vol 2 on asi üldsegi nii, et mul ei olnud ka seekord midagi eriti ekstravagantset öelda, sest mu mõttelend on viimasel ajal pidurid blokki vajutanud ja ma lausa konkreetselt ootan oma uut fantaasiaperioodi. Aga see selleks. Millalgi kirjutan pikema postituse TENi sessi kohta ja pühendaks siin selle üsnagi sisutühja ja bravuuritu ettekande kõikidele neile, kes neid sisutühje ja bravuurituid ettekandeid igatsesid.

2009-10-11T03:06:00.000-07:00

Lihtsalt mainiksin ära, et igaüks usub seda, mida ta uskuda soovib. Ent kui soovite lugeda end minu sõpradeks, tahaksite teada täit tõde enne otsustamist.

Soome kohta niipalju, et õhtune tantsimine Deiniga oli epic! :D

2009-09-17T08:21:00.000-07:00

Kool on kestnud juba tervelt 17 päeva ning mängib lugu nimega Lonestar - Amazing.mp3. Tahaksin siia mingi ülilahedat ja sisukat juttu kirjutada, aga mu väsinud aju ei suuda millegi nii rabavaga välja tulla. Piirdun siis millegi tagasihoidlikumaga.
Koolinädalad on möödunud sisukalt, et mitte öelda kiirelt. Palju õppimist, aga ka palju lõbu ja viimane nädalavahetus oli näiteks väga mõnus. :) Loodetavasti tuleb see sama hea. Mingis mõttes teatud rahulolu, samas kerge ärevus teistes aspektides. Keemia eksam on 17 päeva lähemal kui 1. septembril. Õnneks ma sellepärast (veel) ei muretse, aga keemia kordamistunnid on küll mõnusad!
Täna nägime Kristini, Kadri, Jaanise ja Mihkliga Kumus 2007 aasta Poola filmi "Katyn", mis on väga meeldejääv elamus. Soovitan soojalt. Kui film lõppes, istus kogu saal (mis koosnes gümnasistidest) vaikuses kuni lõputiitrite kustumiseni.

Ei suuda enam midagi oma ajust välja pigistada, lähen uimerdan.

2009-08-21T13:09:00.000-07:00

Ärkasin täiesti ise kell 10.30 millegagi ja sõin kiiresti. Jooksin linna teksaseid otsima endale ja leidsin umbes 9 paari, millest ühed überilusad MissSixty püksid (isegi mitte teksased) ostsin ära ja noh, enam-vähem selekteerisin välja, mille ostmiseks homme läheb. Igasuguseid ilusaid riideid on praegu poodides. Ai, tegelikult mitte, aga Zaras küll ja leidsin sealt isegi kaks paari ilusaid kingi. Ühed neist olid liiga väike number, 37, ja teistele liiga analoogsed on mul juba kaks nädalat kapis, ootamas (erinevalt minust) kooliaega. Päris mitu nädalat olen hoidnud silmad lahti, et endale mõni must sügisjakk leida ja nüüd leidsin siis ka ühe ilusa! Zarast taaskordselt. Tuleb välja, et Zara ongi minu põhiline riidepood ja mingil määral ka Denim Dream (ja taolised, Pepe Jeans etc), Vero Moda (mingi.. ainult 10 eset vb), New Yorker (ka umbes 10-15 eset), Bershka ja välismaal külastan hoopistükkis teisi poode ofkooors.

Aga jah, ma ei viitsigi rohkem kirjutada. Mingil ajal lisan Mariannaga tehtud pilte, sest meil oli kolmapäeval epic lõbus! :)

2009-08-18T13:04:00.000-07:00

Sest ma lihtsalt armastan seda pilti (v.a. Leightoni masendavmust huulevärv, mis peaks veidike vähem rõhutatud olema). Aga muidu on pöörfi, sest see paar on lihtsalt mu feiv on-screen-couple. Ma nii tahaksin rääkida millestki eriti asjalikust ja õpetlikust ja huvitavast, aga mul on raske sellelt pildilt oma silmi saada. Ta on leidnud koha mu desktopil ning ka msni display pildi näol. Niivõrd hästi õnnestunud pilt, hea stilistikaga ja emotsioonid on tase. See paneb mind tahtma ka ise taaskord pildistamismaailma sukelduda, pea ees. Otsin juba pikemat aega endale sobivat peegelkaamerat ning kui lõpuks ühe sobiva hinna-kvaliteedi suhtega leian, tuleb otsida ainult (?) raha, et vastav aparaat endale soetada. Selline meeletu vajadus teha pilte ja ise piltidel olla ja, argh, fotograafia, you little devil, taking over my mind.
Viimasel ajal on hakatud igale poole nii palju ilusaid pilte toppima, et hämmastav. Maailm oleks justkui fotograafidega täidetud, kes on tõepoolest andekad ja töökad ja tabavad ja nõnda edasi. Tegelikult on väga vähestel fotograafidel tõeliselt eriline stiil ja just need inimesed väärivad minu silmis tõelist respekti! Koguaeg arendatakse edasi noidsamuseid vanu asju, metoodikaid ja stiile, aga see, mida meil tõesti vaja on, on innovatsioooon! (Justnimelt nelja o-ga, sest 2009 aasta märksõna Eesti noortele pidavat just innovatsioon olema ning mis oleks parem viis selle rõhutamiseks, kui täishäälikute pikendamine.) Need üksikud, kes tõesti midagi uut avastavad ja katsetavad, on tõeliselt omanäolised ja seetõttu on nende work'i tunduvalt huvitavam vaadata ja kui teil vähegi on kusagil varrukas peidus mõned suurepärased fotograafid, mõned eriti hästi õnnestunud pildid või ideed, siis palun jagage neid minuga ja võite kindlad olla, et vähemalt mõneks minutiks peegeldub minu näolt rahulolu.

2009-08-12T13:23:00.001-07:00

What's Your Flavor?

Result: Tutti Frutti

Ultra-sweet and totally nuts, you're not afraid of standing out in a crowd.

You might not appeal to everyone - in fact, a lot of folks don't even really get you - but that's okay with you. In fact, you kind of like being tricky like that. Keep it up, and you'll always be a favorite of ours.

Hah, naljakas mõelda, et üldse selliseid teste viitsin vahel täita, aga samas ju armas meeldetuletus natuke hilisemast lapsepõlvest. (: Veel naljakam, et sellised testid üldse täppi võivad panna, sest nii palju nagu ma enda kohta öelda oskan, kattuks mõnel määral. A lot of folks don't really get you - but that's okay with you. In fact, you kind of like being tricky like that.

Küsimus ongi selles, et mis lõbu oleks meeldida kõigile, kui ma ise läheksin oma iseloomuga sinna teeskluse sisse kaduma?

"Aiapidu"

2009-08-10T11:58:00.000-07:00

.. ehk Roman Baskini imepärane lavastajatöö. Allan Ayckbourni kirjutatud ääretult omapärane teos, mida viimaks ka Eestis Ohtu mõisas mängitakse. Etendus toimub paralleelselt majas ja aias ning meie, majas olijad, ei tea siiamaani, mis aias toimuda võis. Seetõttu tuleb kindlasti teist korda vaatama minna, kaval. Tegemist oli tõeliselt.. ühe parima tükiga, mida üle pika aja näinud olen. Esimeses reas Maretiga istudes oli tõesti tunne, et oleme ise näidendis sees. Tegemist justkui polekski näidendiga, vaid tavalise päevaga hommikul kella kaheksast õhtul kella kuueni. Just nii hästi tegid näitlejad oma tööd.
Ohtu mõis on ka ise loomulikult (kerge janeaustenliku) iluga hoone, mis on ümbritsetud suisa gigantsest aiast ning üksikutest müüridest, jättes üllatavalt koduse tunde ka meile, kui esmakordsetele külastajatele. Suurimal rohuplatsil, kuhu meie oma jaladki tõstetud saime, olid püsti pandud väikesed lauad ning kaks välipuhvetit, kust sai vastavalt vajadusele või isule osta kas kooki, suppi, teed või isegi veini. Saabusime mitu tundi enne näidendi algust, et mõisaga tutvust teha - on ju omanikudki meile mitte just võhivõõrad. Aias oli tehtud ka pisike lõkkeplats ning müüridele tehti ka lõkked, kui juba pimedamaks ja rõskemaks läks. Üllatav oli see, et päevase 25-kraadise päikeselise kuumuse kõrval oli mõisahoone seest justkui talvine, ent hilisõhtu saabudes võiks öelda just risti vastupidist. Välja olid paigutatud tillukesed küünlad, mis teed juhatasid ning kergelt varjudes olevaid varemeid valgustasid. Mõisamaja ise oli praktiliselt ülenisti ümber ehitatud, ent samal kujul, milline ta oli olnud ka varem. Isegi seinakrohv oli tänu 14le proovile niivõrd algupärane, et sätendas päikese- ning kuuvalguse käes. Ausalt, uurisime iga nurga alt. Ühtlasi olid majal ka veesülitid, mis sümboliseerisid suurima tõenäosusega draakoneid.

Ilus, lihtsalt ilus oli kogu see mõis ning ka ümbritsev piirkond. Loodetavasti külastan seda varsti jälle. Tänaseks side lõpp! (:

2009-08-06T05:40:00.000-07:00

Esimest korda tänase päeva jooksul tegin silmad lahti kella seitsme paiku. Tõeliselt halb enesetunne, ei suutnud lihtsalt uuesti magama jääda ja kell pool üheksa ajasin ennast kuidagi püsti, võtsin paratsetamooli ja otsustasin (osaliselt ka tänu ema pealekäimisele), et tänane tööpäev jääb ära. Emps on mitu päeva rääkinud, et ma ei tohiks haigena tööl käia - läksin siis arsti juurde. Järjekorda polnud, astusin rahulikult uksest sisse ja rääkisin arstile oma mure ära. "Noo.. kaks nädalat tagasi oli köha, nohu, kurguvalu ka, aga palavikku vist mitte.. nüüd nohu kadunud, mingi eriti ähmane köha alles, meeletu rammestus ja väsimus ja.. kurguvalu kergelt ekstreemseks muutunud." Selle peale ta kuulas mu läbi oma aparatuuriga ning teatas, et köha enam praegu bronhhides pole, asi on liikunud ülemistesse hingamisteedesse. Aga kops on puhas ja see on peamine. Hmm, hästi. Siis palus ta kurku näidata. "ISSAND JUMAL"
.. Diagnoosiks pandi mingisugune srghauerhyuaeth meenutav sõna (täpselt lihtsalt ei suuda meenutada, ununes sel sekundil, mil ta selle öelnud oli; kutsun seda edaspidiselt x-haiguseks). Sellega pidi kaasnema tõsine energiapuudus, sest see värk levib kehas ja imeb kogu energia endasse, palavik ja lihasvalu, peavalu ja nõnda edasi. Tegemist polevat millegi väga ekstreemsega, ent ta uuris mult siiski, et kuidas ma neelata suudan. Sel hetkel hakkasin tõesti mõtlema, et fakk, kuidagi ebaharilikult valus. Andsin vereproovi ja läksin ostsin antibiootikumid välja, mingeid muid ravimeid ka. Siis läksin poodi, ostsin kommi, ja tulin koju. Tõeline väsimus, läksin voodisse ja helistasin tööle, et no paar päeva ei ole mind näha ja, et arvatavasti saan terveks selleks ajaks, mil tööleping lõpeb. Nii ongi. Magasin natuke, siis olin üleval ja sõin kommi, magasin, võtsin antibiootikume, magasin, lugesin Isa Goriot.
Haige olla ei ole kohe kindlasti mitte mõnus, aga vaadakem asja positiivset külge, mul on veidike aega endaga tegeleda, asjade üle järgi mõelda ning .. raamatuid lugeda! (: Sest internetis ma eriti palju viibida ei suuda, pea hakkab valutama ja nii edasi.
Räägiksin ka veel natuke ühest suurepärasest laulust, mille alles hiljuti avastasin. Lugesin kusagilt mingi.. saidi top 10 parimaid lugusid läbi aegade ja seal oli esile tõstetud lugu Vitas - Crane's Crying. Minu üllatuseks oli see lugu.. venekeelne ning esmasel kuulamisel praktiliselt mitte midagi ütlev. Täna sattusin aga lugu uuesti kuulama ning avastasin, et tegemist on tõesti märkimisväärselt erilise looga. Nimelt, kui vaatate videot, märkate, et tegemist on meessoost artistiga, täpsemalt siis vene päritoluga kontratenoriga, mis on teatavasti üpriski haruldane hääleliik. Ühtlasi tekitab lugu minus külmavärinaid, kui seda kõvasti ning hoolikalt kuulata. Uurisin ka natuke artisti kohta ning mind läbis tõeline kahjutunne, et varem tema muusikaga kokku pole puutunud. Imelik, ma kuulan natuke teise kaliibriga muusikat, ent tundub, et tõeliselt andekate muusikute puhul ei mängi see erilist rolli.

Lähen magan.

2009-08-03T12:47:00.001-07:00

Where Will You Live?

Result: London

You crave the excitement and culture of a big city, but you've got a strong eye for aesthetics and still want some of that small-town charm. We've got a good feeling that your sensibilities and London's style will go hand in hand. (Plus, word on the street is that you've got a thing for British accents.)

Happy travels, and say hi to the queen for us!

2009-08-01T11:49:00.000-07:00

Kell on kakskümmend üks viiskümmend ning pärast klaasi šampanjat ning kahte pokaali veini on tunne üpriski mahe! Täna ei ole ma millegi niivõrd märkimisväärsega hakkama saanud, et tegevust läbinisti lahkama peaks, ent käidud on trennis, poes, linnas kooki toomas ning õhtupoolikul aitasin empsil külaliste vastuvõtuks valmistuda. No seda võib nüüd küll öelda, et salateid ja puuvilju jätkub meil veel tulevakski nädalaks.
Taaskordselt on mu kirjutamistuju juhtunud hetkele, mil midagi väga ekstravagantset öelda pole. Aga ma ei kavatsegi end sellest muserdada lasta! Lugesin täna vanade heade aegade mälestuseks läbi ühe Potteri-teemalise fanfictioni, mis on seniloetutest kindlasti üks parimaid just tänu tegevusrohkuse ning huumori tõttu! Lisaks pole liiale mindud nõmedate armastusasjade ja muu sellisega. Imalad asjad pole päris minu teema. Ah, tahtsin ka teile rääkida enda suurepärastest uutest 1499.- Fornarina kingadest, mis ma alles hiljuti (eile) endale soetasin. Tõeliselt armas ost. Kahjuks olid eile/täna nii vihmased ilmad, et nendega käimisest ei julge isegi mitte unistada, sest selliseid kullatükke ma juba vihmaga ei piitsutaks! (: Samas.. küll nad vihma tulevikus nägema hakkavad, elame ometigi ju Eestis, mitte kusagil Sahara kõrbes (või näiteks natuke vähem ekstreemsemas näites - Itaalia, Hispaania, Portugal jne). Kuna ma nüüd oma mitte-eriti-geniaalse-sest-üpriski-obvious statement'i ära olen teinud, ei ole enam kahjuks/õnneks palju öelda.
Lähen vist välja, vihma ei saja ja veini ka rohkem juua vist ei maksa, homme siiski vaja linna/trenni/kergelt shoppama minna. Ps. Kingadest saate pildi kunagi hilisemas postituses, sest digikaamerat mul hetkel lihtsalt ei eksisteeri (vähemalt mitte ühtegi, mis töökorras oleks) ning isegi olenemata minu eilsetest jõupingutustest leida internetist pildi, ei ole mul seda ikkagi veel. Leidsin küll ühe punastest samasugustest kingadest, ent minu mustad on niivõrd palju efektsemad, et ei hakka isegi postitama.

Toodles!

Lühidalt..

2009-07-28T09:57:00.000-07:00

.. ärkasin, käisin (ikka veel haigena) pisikesel jalutuskäigul Kadriorus, söömas Thai Villas (soovitan soojalt) ning ostsin Kaubamajast endale Manhattani nail butter'i ning moisture&repair'i. Tulin koju ja käisin kuuma duši all, tegin näomaski (Nivea) ning nüüd istun rahumeelselt arvuti taga, valmistun tegema maniküüri ning otsustasin teha pisikese sissekande.

Asi pole taaskordselt selles nagu mul oleks maailmale midagi ääretult olulist ning määravat öelda, ent piisab vahel ehk ka mõnest mitte nii olulisest postitusest, et enda ebamääraseid vajadusi rahuldada.

Leidsin täna paar blogi, mida oli mõte väike periood jälgida. Panen kirja need, mis esimesena näppu juhtuvad. Ei garanteeri, et tegemist on geniaalse kraamiga, ent halvaga vaevalt.

http://cannelle-vanille.blogspot.com/
http://mandymadson.blogspot.com/
http://allthatglitters21.blogspot.com/
http://fashionlolita.blogspot.com/
http://absolutelyladylike.blogspot.com/
http://janetteria.blogspot.com/
http://puddingandpiefashion.blogspot.com/

Lõpetuseks ka mõned suvalised pildid suvalistest kohtadest, mille kaotsiminekut ma hetkel ei sooviks. I think this may be just the safe place I need.

2009-07-24T10:15:00.000-07:00

Üks lemmikuid taaskordselt, ent millegipärast prillid/midagi näo juures on vildakas.

Kergelt Jackolik lähenemine meeldib ka. (Kes ei mõista, pöörake tähelepanu õlgadele.)

Allolev pilt on lihtsalt fantastiline. Väga stiilipuhas ja minu üks lemmikuid.

Esimesel pildil olev müts on kergelt analoogne minu mütsiga (BAD GIRL, mis oli Deini sünnipäeva üks staaridest, sest vaevalt, et ükski teine müts nõnda paljudest peadest läbi käis). Miks ma teile neid pilte postitan? Ma ei oska öelda, mulle endale vist meeldivad nõnda ning kuna siiski tegemist on minu blogiga.. Võite omad järeldused teha. (Need on muideks täiesti värsketelt fotoshuutingutelt.) Päris täpselt ei viitsi seletama hakata, mis pilt mulle meeldib ja miks ning vastupidi, ent lühidalt kokku võttes on igas pildis midagi, mis mulle meeldib ja osad täiesti arusaamatutel põhjustel.

Nüüd.. ma olen haige. Külmetasin siiski korralikult kolmapäeva ööl ning (vaatamata mu lootustele, et tagajärjed puuduvad) valutab kurk üpriski märgatavalt ning ka nohu on kergelt tuntav. Crap. Jäin vihma kätte täna, hommikul oli ilus ilm ja lõunaks vajus ära ning tööpäev tundus ka aina venivat, sest enesetunne halvenes. Homseks võiks ju terveks saada? Sest kaks tööpäeva on veel ees ning hetkel puudub absoluutselt aimdus, kuidas need välja kannatada saaks.

Unustasin mainida, et ma käisin eelmisel laupäeval Tartus. Empsiga ilusalongis "Ilutare", mis on kindlasti Tartu best ning Eesti üks beste! Suurepärased spetsialistid on seal ja lahkusin jälle hunniku toodetega, millest üks lemmikuid on kindlasti Wella lifetex sun vitamin shake. Juukseid eriti muuta ei lasknud, sest meeldivad praegustena ka väga, ainult otsi lõigata ja näohoolduses ka ofcourse sai käidud. Nii.. hetkel ma printisin endast kaks mustvalget pilti, mis paraku pole mu lemmikud, ent siiski kenad. Merksilt saan HOMME rannapildid (!111!1!1!!!) ning siis hakkan nendega mässama, võib-olla riputan üles mõned.

Soovitan lugu: Beyonce - Sweet Dreams.mp3

2009-07-23T14:12:00.000-07:00

Ma olen naljakas vist. Nimelt.. kell on 0.13 ja mul pole midagi öelda, ent ometi tahaksin ma midagi kirjutada. Peaksin juba pikemat aega unelema, sest homme on täispikk tööpäev, ent üldse ei raatsi arvuti rüpest lahkuda. Masendavalt sõltlaslik masin. Ahjaa, mul on printer ka nüüd! Hakkan asju printima. Ja tuli selline geniaalne idee (mida ma olen juba mitu aastat planeerinud), et ostaks ühe suure-suure pildiraami ja kleebiks seesmise valge osa lihtsalt kõikide kallite pilte täis ja riputaks seinale. Pole midagi väga geniaalset, kui nüüd järele mõelda, aga tuleks lihtsalt oma tuba enda uue maitse järgi kujundama hakata. Kuigi ma armastan enda tuba.. (:
Täna hüppas Merili läbi ja tegin meiki talle, jättis asjad ka siia ja ööseks linna trippima, hommikul enne mu tööd astub läbi ja võtab asjad. Deem, kuidas tahaks talt juba meie rannas tehtud pilte saada! Võib-olla pärast nende nägemist on isu kadunud, ent hetkel ei suuda ma muule keskenduda. Tahaks niiii väga (niiiii lausa mitme-mitme i'ga!).
Mängib Gavin Degraw - Chariot.mp3

Kuna ma ei oska enam midagi erilist lisada, kostitan teid pildikestega hiljutistest fashion show'dest. Ja mõned üksikud niisama-siin pildid lendasid ka hunnikusse (kuigi sellist pisikest hulka hunnikuks vist ei nimetaks). G'night!

2009-07-22T07:31:00.000-07:00

Ei ole õige,
et ilusatel pole hetkekski koledat nägu,
et targad üldse ei tee ainsatki rumalat tegu
ja et hea pole iialgi halb.

Täna, peale Deini öö läbi kestnud sünnipäevapidu, jõudsin koju alles varastel hommikutundidel. Eemaldades jalast katkised võrksukad (kahjuks küll alles Balti jaamas) muutusid seni jäisena tundunud tunnid veelgi külmemaks, olenemata sellest, et seda võimatuks pidasin. Meeldejäävaks olid kindlasti suur hulk Madonnasid ning Michael Jacksoneid (või pigem nende kloone, sest tõeline meister on meie endi seast lahkunud, kusjuures mul hetkel mängib Michael Jackson - Give In To Me) ning eelkõige telgis magamine. Pean tunnistama, et tegemist oli ääretult hubase 2,5 tunniga, sest viiekesi kahe(?)inimesetelgis viibides tundsin ennast tõeliselt nagu kilu karbis. Ent soe kilu, vähemasti. Oli ju külmetamine väljas meie jaoks põhiline teema, aga tundus, et Kristini magamiskotist sai meile kõigile piisavalt suur ja ühtlasi ka soe tekk.

Tulin koju ja magasin paar tunnikest, ent kindlasti mitte piisavalt. Ja.. käisin linnas printerit ostmas, trollisõit oli väga mõttekas, või pigem.. mõteterohke? Sellest ka luuletuse algus ning lõpp tänases postituses. See luuletus on hetkel mu laual kollase paberi peal, leidsin.

Mõtlesin enne täpselt välja, mida täpsemalt oma mõtetest kirja panema peaks, ent hetkel suudan meenutada vaid mõnda üksikut mõttevilksatust. Näiteks see, et täiuslikkus on minu jaoks heaolu. Ehk siis.. täiuslikkusesse ma ei usu, ei tahagi endale mingit Barbie maja ega pruunisilmset noormeest, küll tahan ma aga elukohta, kus mul on hea ning sama ka vastassoo puhul. Ma lihtsalt tahangi heaolu ning kui see on olemas, ei tähenda need üksikud pisikesed detailid enam midagi.

Teiseks meenus üksik lõiguke ühest laulust? Kõlas umbes selliselt, et Only when you discover you may have lost me.. you realize you never really had me at all. Ja damn it, see on ju niivõrd hea.

Kolmandaks astun ma tihti enda vastu. Selles mõttes, et luban konkreetselt, et enam ei tee sellist asja või just teen ja lihtsalt mingil hetkel just nagu sõrmenipsu peale äratatakse mind unelemast ning avastan, et olen taaskordselt ennast unustanud. Tahame ju siiski arvata, et SEE KORD, see kord on teistmoodi ja erinev. Et sellel korral ei juhtu neid asju ja kõik on õige ja hea ja .. loome endale illusiooni, et jälle pilvelt alla kukkuda. Aga me ei saa midagi sinna parata, lihtsalt tahamegi nii kõrgele ronida. Sest võita on palju rohkem kui kaotada? Või on see taaskordselt pettekujutelm.

Aga ma olen nii väsinud.

Lihtsalt peab julgema
laulda ka endale oodi,
et eneseusus nii elada
pisutki paremat moodi.