Ekslikult arvame me üsna tihti, et tunneme seda, mida keegi teine. Et tunnetame kurbust närbunud armastuse, rõõmu õnnestunud päeva üle samamoodi, kui kõrvalseisja. Aga kuidas võiksimegi me teada? Meie kõigi arusaamad asjadest on niivõrd erinevad. Me ei saa kunagi teada, mida keegi meilt ootab või tahab. Me saame vaid aimata. Ja me aimame ju alati nii, kuidas meile kasulikum oleks. Sest enesearmastus on meie esimene ja viimane armastus. Me laseme sellel domineerida. Aga kui me aimame valesti? Siis põhjustame õnnetust enda ümber. Solvumist, lootuste pettumist, kurbust. Ja see ei pruugi olla tahtlik, kuid me peame tegema selle inimestele selgeks. Sest ehk muidu nad eeldavad, et oli. Näiteks sa soovid midagi tõesti siiralt ning, kui su sõber seda ei märka? Või ei taha märgata? Ning jätabki märkamata. Visates toru hargile või lõpetades põgusa vestluse eemale kõndimisega jätame me asja sinnapaika. Ja ehk ei räägi me sellest enam eales. Või jääb see pikemaks ajaks meie hinge kripeldama, sest meie sõber, MEIE SÕBER, ei pannud tähele, et ta ehk võib oma sõnade või tegudega haiget teha. Ja see ei unune. Me peaksime tahtma teha oma sõpradele rõõmu ning tegudega seda näitama. Väikesed asjad, mis tunduvad tähtsusetud, võivad tähendada nii palju. Ehk palud sa oma sõbral teha midagi, ent ta ei tee seda, sest ta ei ole selleks sunnitud. Need asjad ei ole kohustus, need asjad on privileegid. Sõprus on privileeg. See ei tohi olla iseenesest mõistetav. Miks peaksin mina olema sõber, kui mulle ei olda sõber?
Aga eks unustagem kõik see, show peab edasi minema.
