Vahel tundub, nagu kõik asjad läheksid valesid radu pidi. Kõik need asjad, mis võiksid minna oma isiklikku tahtmist mööda, pöörduvad sinu ja su väljatöötatud radade vastu ning kõnnivad minema tundmatusse. Sa jooksed neile järele, aga nende leidmise asemel kaotad ka enda. Ja teistel läheb hästi, sinul mitte nii väga. Oled kade, nii-nii kade. Tegelikult polegi halb meel, et teistel hästi läheb, kahju tuleneb sellest, et sul mitte. Ja iga sõna kellegi teise heaolust rebiks tüki sinust.
Päev oli ilus - minu jaoks algas kevad, kõige lootusrikkam aeg aastas. Võibolla on kõik asjad võimalikud? Aga palju peab pürgima, ja see tekitab raskusi. Oleks vähem raske ja vähem mälestusi, mis meid tagasi algpunkti kannavad, suudaksime paremini.
Äkki minu suurimaid vigu ongi varjatud emotsionaalsus?
