Eestlased on seetõttu nii emotsioonitud, et meie riigis on IT-tase kõrgelt arenenud. Kõikidel on internet ja saates üksteisele e-kirju, chattides msnis saame tegelikult enda emotsioone edasi anda ilma piinlikkustundeta. Me ei näe inimeste reaktsioone ega paljasta enda omi. Reaalses elus jätame asjad ütlemata - msnis saab ju ka, lihtsamalt.
Ühtlasi tahame alati seda, mis on kättesaamatu. Damndamndamn. Kui tüüpiline ma olen. Kõik, mis on käeulatuses, on igav ja kõik, mis pole.. see pole ka igav.
Mitmed mõtted, siis mitu lühikest paragraafi, sest mul on siiani raske ennast teiste ees väljendada. Enamus minu mõtetest jääb sinna, kus nad kõige kaitstumad ja haavamatumad on - minu enda pähe. Aga samas.. ise ma kõik ju siiski ära rikun. Tihti. Ja piljardis löön ka musta palli valel ajal sisse. Miks elus samamoodi on?
Midagi oleks kui valesti. Ja ma sain pwni ka. Te ei tea, aga mina tean - ja ehk see ongi küllalt, et haiget teha. Ise oskan ma kõige paremini.
the rain clouded up my memories. the world is stressing me. tryna focuse on the road that's ahead of me. i'mma make it through fo sho.
