Täna käisime siis Jakopsiga vaatamas VAT teatri tükki nimega "Pal tänava poisid," mis on samanimelise raamatu põhjal etendatud. Olin kunagi seda raamatut vist lugenud, sest lõpp tuli tuttavana ette. Varem olin kordi kuulnud, et jah, see raamat on üks parimaid, mida lugeda ja nõnda edasi. Veendusin selles alles täna.
Üks krunt, üks poistekamp ning üks väike ja üllas Nemescek. Karakter, kes jättis mulle sügavaima mulje Boka kõrval. Kui Boka oli julge ja aus liider, siis Nemescek oli jälgija ja kuulas korralikult sõna. Samas ei tea ma ühtegi teist tegelast sealt raamatust, kes oleks hinnanud nii suurel määral enda ümber olevaid inimesi ning seda autunnet, mis neid kõiki koos hoidis. See poistekamp oli enne Nemesceki vaid lihtne poistekamp. Ent nüüd, kui see poisike nendega liitus, muutusid nende väärtushinnangud tulevikus sootuks. Alguses oli Nemescek teiste arvates vaid lihtlabane tallalakkuja ning jäljendaja, et püsida "suurte poiste juures," aga lõpuks sai temast üllaim neist kõigist ja ka meie, vaatajate, jaoks keegi kustumatu.
Krunt, olulisim kõigest ja kõigist, oli nende oma maailm. See võis olla tumedates värvides mets, suurlinn või kutsuv kõrb, ent mitte kunagi lihtne krunt, kuhu püstitatakse tulevikus mitmekordne üürielamu. Nende noorukeste poiste võitlus ei olnud võitlus krundi, vaid kogu eksistentsi eest. See oli neile vähemasti sama oluline kui ükskõik milline Napoleoni vallutus ning enamatki. Napoleoni vallutused läksid korda tervele maailmale, olid olulised. Kuid.. see sõda oli suurema väärtusega, sest see polnud oluline ülejäänud maailmale. Kedagi polnud neile kaasa elamas peale nende endi, kes võitlesid. Inimesed, kes elasid samal tänaval, ei pruukinud võitlusest teadlikud ollagi, ent eesmärgid, mille nimel sõdu pidada ei tohi olla kunagi sellised, mida teistele kuulutada. See peab olema puhtalt võitlejatele oluline.
Ja Nemescek, kes sai alguses alanduste ja mõnituste osaliseks, oli lõpus kangelane. See, kuidas ta mõistis sõja eesmärki paremini kui keegi teine (ehk ainsaks võibolla Boka, kui sedagi) ning ta polnud loll, kes end ohverdas. Miks? Sest ta lihtsalt ei olnud. Ta oli suurema südamega kui teised ning tema julgus ületas kõik vapustavamadki ootused. Ta oli Nemescek, aga mitte lihtsalt Nemescek. Teda ei huvitanud aupaiste nime juures ega kuulsus. Huvitas vaid tema ja ta sõprade heaolu. Eriti sõprade, sest need olid kõige olulisemad. Ta oli nõnda häbitult vapper oma naiivsuses, et sai tunnustust isegi vaenlastelt. Ja lõpuks.. lõpuks see väike Nemescek suri. Teades seda ette, tegi ta kõik endast oleneva, et pälvida oma sõprade austust niivõrd kui ta seda vääris.
Oluline ei ole see, mida maailm oluliseks peab. Oluline on vaid see, mis on sulle endale oluline. Ja kui see maailma arvamusega kokku satub, on tegemist vaid juhusega. Või enese petmisega.
Aitäh VAT teater.
