Eile laulsin õhtul Yesterday'd ja Born to be wild'i. Ja ütleks, et need on ühed paganama head lood ikka. Homme on viimane tegus päev kooli mõttes, peab geograafia töö ära tegema. Ja siis on kõik. Korraks Vassili juurest ka läbi. Ja ongi. Läbi. Selleks aastaks vähemalt.
Hämmastav, kui kiiresti see aasta läinud on. Täna kõndisime Mikuga Viru poole ja ma ütlesin talle ka, et aasta on kiiresti läinud. Siis ta rääkis oma teooriast, et isegi, kui aastas on 365-366 päeva, tunduvad kõik aastad ikka nii lühikesed, kui me neile tagantjärele mõtleme. Ja tegelikult ongi nii, sest ükskõik, kui keerulised ei tunduks meie nädalad enne füüsika eksamit või tüütu joonestamise tund, läheb aeg kiiresti. Need asjad, mis tunduvad kauges tulevikus olevat, jõuavad kohale palju kiiremini, kui need, mida nii pingsalt ootame. Juba kahe aasta pärast lõpetame kaheteistkümnendat klassi ja .. ja siis tulebki ülikool. Või töö. Või reisimine, võttes aasta vabaks. Igaühele oma, aga see aeg, mis praegu on, saab läbi. Kuigi ma mõtlesin viiendas klassis ja kuuendas klassi ja seitsmendas klassis jaaa kaheksandas klassis, et kool võiks juba läbi saada, siis olenemata raskustest, ei taha ma hetkel seda. Nii mugav on olla laps ja enda rumalusi sellega välja vabandada, miks peaksimegi tahtma suureks saada? Öeldakse, et see reaalsus hits later ja praegu me ei oska noorust hinnata, aga ma lihtsalt ei taha, et see nii kiiresti mööduks. Elu tuhiseb meist mööda ja vahel ei jaksa ma sammu pidada. Tahaksin teha midagi, mida enam teha ei ole võimalik, aga kahetseda? Ei, ma ei taha midagi kahetseda. Ja nüüd, kui ma kuulan Vitamin C - "The Graduation Song"i, siis neid sõnu kuulates tuleb kurbrõõmus tunne. Nagu vaataks tagasi kõigele sellele, mis veel ees seisab. Naljakas. Filmi kerimine peas, meenutamaks parimaid momente, aga neid asju pole veel juhtunud. Milliseks kujunevad järgmised kaks aastat? Milliseks kujuneb terve mu elu? Huvitav on see, et kui ma saaksin tulevikku vaadata, ei teeks ma seda. Tegemist oleks justkui filmiga või seriaaliga, mis tundub aina huvitavam, kuigi on kahju, et osad head episoodid juba läbi on, aga lõppu teada ei taha. Natuke isegi tahaks, aga see on pigem põhimõtteline küsimus teadmaks, kas ikka läheb hästi? Ja kui lähekski halvasti, siis ei tahaks seda ju ette teada. Kaoks mõte pingutada. Üldse.. kui meil on midagi juba olemas, ei tundu see enam nii väärtuslikuna ja ei tundu, et peaks edasi püüdlema ja pingutama, et seda asja hoida.. see on olemas ju? Kas sellepärast lähevadki suhted luhta? Et kui keegi juba "käes" on, siis muutub selle inimese niiöelda omamine tähtsusetuks. There's no chasing. No fun. Ja see viib mind juba uue teemani. Kas ma olen tõesti nii pinnapealne, et ma ei suuda püsiv olla? Ja asjad on seni huvitavad, kuni need veel enda omad pole. Stupid. Stupid. Stupid. Teistele on lihtne rääkida, et hinnake neid asju, mis teil olemas on. Aga ise tundub seda nii raske teha olevat.













isn't it ironic?