Ei ole õige,
et ilusatel pole hetkekski koledat nägu,
et targad üldse ei tee ainsatki rumalat tegu
ja et hea pole iialgi halb.

Täna, peale Deini öö läbi kestnud sünnipäevapidu, jõudsin koju alles varastel hommikutundidel. Eemaldades jalast katkised võrksukad (kahjuks küll alles Balti jaamas) muutusid seni jäisena tundunud tunnid veelgi külmemaks, olenemata sellest, et seda võimatuks pidasin. Meeldejäävaks olid kindlasti suur hulk Madonnasid ning Michael Jacksoneid (või pigem nende kloone, sest tõeline meister on meie endi seast lahkunud, kusjuures mul hetkel mängib Michael Jackson - Give In To Me) ning eelkõige telgis magamine. Pean tunnistama, et tegemist oli ääretult hubase 2,5 tunniga, sest viiekesi kahe(?)inimesetelgis viibides tundsin ennast tõeliselt nagu kilu karbis. Ent soe kilu, vähemasti. Oli ju külmetamine väljas meie jaoks põhiline teema, aga tundus, et Kristini magamiskotist sai meile kõigile piisavalt suur ja ühtlasi ka soe tekk.

Tulin koju ja magasin paar tunnikest, ent kindlasti mitte piisavalt. Ja.. käisin linnas printerit ostmas, trollisõit oli väga mõttekas, või pigem.. mõteterohke? Sellest ka luuletuse algus ning lõpp tänases postituses. See luuletus on hetkel mu laual kollase paberi peal, leidsin.

Mõtlesin enne täpselt välja, mida täpsemalt oma mõtetest kirja panema peaks, ent hetkel suudan meenutada vaid mõnda üksikut mõttevilksatust. Näiteks see, et täiuslikkus on minu jaoks heaolu. Ehk siis.. täiuslikkusesse ma ei usu, ei tahagi endale mingit Barbie maja ega pruunisilmset noormeest, küll tahan ma aga elukohta, kus mul on hea ning sama ka vastassoo puhul. Ma lihtsalt tahangi heaolu ning kui see on olemas, ei tähenda need üksikud pisikesed detailid enam midagi.

Teiseks meenus üksik lõiguke ühest laulust? Kõlas umbes selliselt, et Only when you discover you may have lost me.. you realize you never really had me at all. Ja damn it, see on ju niivõrd hea.

Kolmandaks astun ma tihti enda vastu. Selles mõttes, et luban konkreetselt, et enam ei tee sellist asja või just teen ja lihtsalt mingil hetkel just nagu sõrmenipsu peale äratatakse mind unelemast ning avastan, et olen taaskordselt ennast unustanud. Tahame ju siiski arvata, et SEE KORD, see kord on teistmoodi ja erinev. Et sellel korral ei juhtu neid asju ja kõik on õige ja hea ja .. loome endale illusiooni, et jälle pilvelt alla kukkuda. Aga me ei saa midagi sinna parata, lihtsalt tahamegi nii kõrgele ronida. Sest võita on palju rohkem kui kaotada? Või on see taaskordselt pettekujutelm.

Aga ma olen nii väsinud.







Lihtsalt peab julgema
laulda ka endale oodi,
et eneseusus nii elada
pisutki paremat moodi.