Kui vahepeal tundub, et inimsuhted liiguvad const kiirusega ummikusse jooksmata, siis hetkel võiks öelda, et things are rapidly changing. Nagu kõik, mis enne tundus nii tavalise ja normaalsena, oleks järsku selja pööranud ja kellegi uuega teisele rajale tõtanud. Ja nüüd, mil peatee on mattunud teadmatusse, kõnnime kõik mööda kõrvalteid pidi üksteistest aina kaugemale. Kas on see tõesti võimalik, et headest sõpradest saavad järsult võhivõõrad ning juba ainuüksi jututeema leidmine on märkimisväärne pingutus?