Kuidas saab olla nii kiire, et aega isegi mõtlemiseks enam ei jätku? Ööpäevas on 24 tundi ning kuigi päevad on täis tegutsemist ning indu, mõtlen õhtusse jõudes vaid üht - mida olen ma täna saavutanud sellist, mis kajastub ka tulevikus? Mida ma reaalselt kätega ära olen teinud, mida teised silmadega imetleda saaksid? Peab olema aega, päevi, mil tunda ennast vabalt ja keskenduda emotsionaalselt olulistele asjadele, aga mis juhtub, kui päevad, mida kasutame enim reaalseks tegutsemiseks ja töötamiseks, on vajumas unustuse hõlma? Nii palju küsimusi, ent veel rohkem on puuduvaid vastuseid nendele küsimustele. Võiks küsida kelleltki nõu, ent samas on teadatundmata fakt, et nõu küsitakse ainult juhul, kui ei taheta endale tõde tunnistada. Aga kui sa kelleltki midagi muud kuuled, on ehk lootust leida ka teine, enda jaoks sobilikum vastus.
Aega on palju, räägivad kõik, ent mina näen seda vaid õhku haihtumas. Tunnen ennast justkui kassina, kes passib hiireuru kõrval, lootes, et too võimalikult kiiresti lagedale ilmub. Ent minu hiireks on aeg. Tahaks ta ära süüa ja purki pista ja säilitada ja nõnda edasi. Mida iganes, ainult, et aega rohkem oleks. Et oleks võimalusi rohkem nautida inimeste seltskonda, ent samal ajal mitte unustada tegutsemist.

Homme toon vanaema juurest guaššvärvid ära, sest Marial tuli joonistamise tuju. Peaks magamistoa seinale midagi imelikku meisterdama ja pilte juurde kleepima, et hästi LAHÄÄÄ olla etc. Teekonna kommid on head, sama käib ka vaarikatee ja kondenspiimaküpsiste kohta. Siinkohal lausun side lõpp ja head ööd.