Kui olen nüüd ebaoriginaalne ning ütlen, et kirjutan lühidalt millestki, siis üpris eestlaslikult jään vähemalt pooleks tunniks lobisema. Täna, teisel jaanuaril, külastas mind idee küsida suvaline sõna ning selle kohta siis blogipostitus teha. Suvaliseks sõnaks osutus leib. Tere, leib. Järgnev postitus on pühendatud sulle ning ainult sulle.
Kujutagem ette suurt metsaäärset rukkipõldu, mis on kenasti haritud ja hooldatud. Kõik need viljapead seal näevad väikeseid õnnelikke lapsi põlluäärsetel aladel rõõsade ja roosadena ringi lippamas. Nad naudivad mahedat Eestimaa päikest ning jahutavat sajuperioodi. Lihtsalt õõtsudes vaikselt kaasa tuulega, igaüks isemoodi taktis. Ühel hetkel koristatakse aga rukis ära ning veetakse tehastesse laiali. Eraldatakse vennad ja õed, isad ja emad, sõbrad ja armunud. Neid töödeldakse, pannakse kokku uute tuttavatega ning tehakse pihuks ja põrmuks. Vaid mõni aeg hiljem istub see rukis uue elu - leiva - sees, mis on paigutatud kas Maxima, Prisma, Selveri, Rimi või mille iganese letile. Neid on mitmeid, justkui kilud karbis, ootavad nad kõik, et keegi neid katsuks ja ütleks: "See on maailma pehmem leib" ja ta koju viiks. Ootab, et silitataks tema krõbedat koorikut ning kiidetaks pehme ja maitsva sisu poolest. Leivake ootab omanikku, näljast peremeest, kes oskaks hinnata tolle väärtust, kes täidab isukate kõhtusid. Ühel päeval astub poodi ehk tegus pereema, kes oma neljale lapsele toitu tuleb valima, võttes ka pätsi leiba. Ta viib selle koju ning asetab õhtul lauale, millele järgneb suurem mugistamine ning leib aina naudib ja naudib ja naudib, sest selleks ta oligi loodud. Juba väikese rukisena unistas ta, kuidas kord tuleb päev, mil põllu vahetus läheduses hullavad lapsed ta nahka pistavad. Ja see päev tuli, ometi, et ta täitis teiste laste kõhtusid.
Teeme leiva õnnelikuks, sööme ta ära!
Empire of the sun - We are the people.mp3
