Sa võid oma elu elada ükskõik kuidas, ent alati on rohkem neid, kes sind hukka mõistavad kui neid, kes poolehoidu näitavad. Ja selles vastikus kahepalgelises maailmas ei ole teha muud, kui olla kindel selles, mida sa teed ning miks sa teed, sest kui hoiad sihti silme ees, ei julge ükski kõrvaline ärritaja su teele nõnda ette tulla, et takistada su edasiminekut kauem kui kukud, ent uuesti püsti saad. Kindel on see, et sa kukud. Sa kukud ühe, kaks, võib-olla ka kümneid kordi, ent kukkuja pole veel kaotaja - kuni jätkad oma teekonda saatuse kiuste, paisates teelt kõik segajad, oled võitja. Ning, fakk, kui te ei naudi teekonda oma võiduni, ei naudi te ka võitu. Elu ei saa armastada alles homme, elu saab nautida ainult nüüd ja praegu ning loota, et ehk on homne sama ilus. Suhteid, tööd, lõbu - neid kõike peaks hoidma tasakaalus ning õhtuti voodisse jõudes vastata küsimusele "Kui homset ei tuleks, kas kõik kallid inimesed mu elus teavad, mida tunnen ja kuidas neid hindan; töötanud väärikalt oma projekti nimega "Elu" kallal; proovinud viimaks ära maasikamargaritad ja päevitanud Gran Canaria rannal?" jaatavalt. Kui ei ole, siis.. mida veel oodata? On aeg tegutseda, elu on vaid silmapilk, uni. Nagu hea raamat, mille leheküljed kaovad justkui neelates ja mida tahaks veel ja veel ja veel lugeda, ent kõik, mis juba läbitud, hävineb, ning elab edasi vaid su oma sisemaailmas ning mälestustes. Elu on rakmesse pandud ning viimane aeg on haarata ohjad, enne kui see nagu perutavate hobustega eest minema tormab.

Ärge laske ennast teistel heidutada ega nendel oma elu rikkuda. Nad ei tea, nad ei mõista, sest nad pole Sina. Ela, laskmata kellelgi end käskida ning lase teistel elada, ilma neid käskimata. Kui tunned, et kogu maailm on Sulle selja pööranud, siis pürgi edasi ning hetkel, mil jõuad tippu, tulevad kõik silmakirjatsejad roomates tagasi.