Thursday, March 4, 2010


Ma käisin täna hambaarsti juures ja nüüd mu hammas valutab. Mitte natuke, vaid ikka päris arvestatavalt. Grr. Oleksin võinud ju oma sünnipäeva ära oodata ja siis minna, miks ma praegu pidin? Mäletan piisavalt selgelt eelmist aastat, mil mul oli ühel hambal juurepõletik ja see oli SELLINE piin, et ei taha mõeldagi. Alustuseks kannatasin kaks nädalat ära, et ehk läheb üle valu (peale arsti juures käiku siis) ja lõpuks olid peavalud nii tugevad, et valuvaigisti ka ei aidanud. Ma tõesti ei tahaks seda kadalippu uuesti läbida. Pliizpliiz loodke kõik, et mul hammas ei valuta enam. Ülihea sünnipäevakingitus oleks.

Ühtlasi pole ma blogi kirjutanud.. päris pikalt juba. Ühe korra alustasin, aga siis otsustasin, et kes ikka seda häma viitsib lugeda, et ma täna käisin seal ja ostsin seda ja tegin toda ja siis veel nii. Aga tundub, et tänane postitus ei tule just märkimisväärsemalt teistsugune.

Nii palju jõudsin ma üleeile kirjutada. ^

Aga EILE jõudsin ma vaadata Maire Aunaste vägagi bravuurseks kuulutatud seksisaadet, ent mulle isiklikult see väga ebatavalist muljet ei jätnud. Ega ka mitte liiga vallatut, julget. Avastasin siiski, et 55 minutilise saate jaoks on 5 külalist liiga palju. 90% ajast rääkis nagunii Alex Lepajõe ja kui keegi midagi vastu ütles, siis sai ka. Nõme. Mul tekkis endal vägagi konkreetne tahtmine ise taolistes jutusaadetes osaleda. Sest noh, kui juba keegi Bellanovat vaadata/kuulata viitsib. Aga tõesti lahe oleks. Mul on kaasasündinud see ekstreemne rääkimisvajadus ja noh.. nii ongi.

Ma just vaatasin ekooli ja avastasin, et oiii, sain eesti keele etteütluse kolme. See on reaalselt mu esimene kolm sellel aastal, üldse kõige halvem hinne, mille saanud olen alates... ma ei teagi, mis ajast. Ülinõõõõme, head sünnakinki sulle ka, Salukas. Mul polnud üldse nii palju vigu, sellise arvuga pidi nelja saama ju. Ja selle töö, mis oli lauseliikmete peale ning mille ma viie sain, seda sa ofc ei hinnanudki lõpuks. No-no, ma ei jäta seda nii. Ma lähen koopasse ja haun oma kättemaksu.

Hakkasin lampi kuulama mtv.tv edetabelite lugusid. Praegu mängub Chris Brown - "Crawl" ja .. oooobvioously räägib see Rihannast. No friggin hell, mida sa peksad oma naist siis. Mõned inimesed jätavad küll esmaklassilise idioodi mulje. Aga samas.. who are we to judge, teame ainult neid fakte, mida ajakirjandus laiali loobib. Millegi pärast ei tundu taolised faktid eriti usutavad. Tänapäeva ajakirjandus on vist ära unustanud suure protsendi väärtuses oma tegeliku eesmärgi. Kas mitte ei peaks uudiseid esitama tõepõhistel argumentidel ning andma edasi primaarset informatsiooni? Sest.. cmon. Ma saan aru, et hästi paljud tahavad lugeda, kuidas keegi ütles midagi analoogset sellele.. ma ei tea.. Mati Kaal peaks saama Eesti presidendiks, et eestlased hakkaksid sigima nagu loomaaias, aga.. kui vajalik see informatsioon on ja veel enam.. kui TÕEPÄRANE see informatsioon on? Mul isiklikult pole midagi humoorikate artiklite ja nõnda edasi vastu, aga taoline absurdne öeldu ülespaisutamine võiks lõppeda. Eile oli õhtulehe esilehel karjuv uudis, kuidas Maire Aunaste viib seks hauda. Ja siis pisikeste tähtedega oli lisatud täpsustus, et "saate teemana." Kuhu me jõudnud oleme, inimesed?