Ma teen lühidalt, et lihtsalt öelda seda, mida mõtlen. Mina jään igatsema noort Michael Jacksonit, kelle eksistents lõppes kusagil kaheksakümnendate alguses. Olen alati arvanud hästi ajast, mil tal polnud tehtud veel ühtegi iluoperatsiooni ja siiamaani leian, et tollal nägi ta välja kena, sarmikas ning täiesti erinev veel hiljuti elanud Jackost. Võtame näiteks laulu Don't stop til' you get enough muusikavideo.
Tal olid kõik eeldused - andekus, välimus, sära. Kõik, et läbi lüüa muusikatööstuses ning seda ta ka tegi, ent millise hinnaga. Kõikidel on kompleksid, temal arvatavasti eriti seetõttu, et lapsepõlves peksis teda isa ning alatasa kutsus teda inetuks, rõhutades peamiselt nina. Jacksonil olid võimalused oma kompleksidest niiviisi üle saada, et lihtsalt lasta ennast "ilusaks" lõigata. Nüüd tulebki mängu see, kui rumalad kõik oleme oma kompleksidega. Me ise ei mõista nende tühisust, aga "ideaalmina" ei ole arvatavasti ilusam. Keegi ei ole täiuslik oma välimuselt, aga see ei tohikski olla eesmärk. Jacko ideaalmina oli.. lihtsalt inetu. Ainuke, kes seda ei mõistnud, oli tema. Sest ta oli nii kinni oma kompleksides.
Mul on meeletult kahju, et ühe inimese õnnetu elu võib pakkuda maailmale nii palju kõneainet ja samas, et see inimene suudab vaatamata sellele veel nii palju pakkuda. Muusikastiil, tantsustiil, moonwalk noh!
Ta sai endale lubada kõike, mida soovis. Kurb, et ta ei suutnud selle kõige juures leida õnne ja rahulolu. Õnn kaasa seal, kusiganes sa ka poleks.
