Naeratava näo või isegi msni ikooni koolon-D taga ei ole alati peidus siiras heameel. Sellega saab aga hõlpsasti petta teisi, saates välja signaali heaolust. Tundub, et liigun selles valdkonnas aina enam ekspertluse poole. Practise makes perfect. Tegemist ei ole ometi naturaalse andega, mis kaasa sündida võiks. Pole pikka aega tundnud ehedat südamevalu. Südamevalu pole minu jaoks ainult seotud armastusega, piisab ka sõbrast või armsast inimesest. Ja segadusest. Ja ülestunnistustest, mis meile päris hästi kohale ei jõua ja lihtsalt ei klapi. Eriti juhul, kui idee valetamisest mingil teadmatul põhjusel tunduks palju parema võimalusena. Aga tundub lihtsalt, et valik pole meie teha. Või on meie valikuks teadmatus, aga selle asemel, et seda nautida, laseme end juhtida ihal teadmiste ees. Ja enne teadmist oleme veendunud, et tahame seda, et tõesti-tõesti tahamegi teada, ükskõik, mida see endaga kaasa ei tooks. Aga kui lõpuks teame, tahaksime ehk seda muuta, mõtleme, et polnud siiski valmis ja, et teadmatus on lihtsam. Ongi lihtsam, aga miks valida lihtne tee, kui eksisteerib ka teine, raskem, valik?
Mõned postitused tagasi kirjutasin sarnase lause - walking away doesn't mean you've failed. It means you know what's best for you. Ehk siis.. It doesn't mean I didn't feel, it means I felt enough to let go? Või mida? Sest hetkel tahaksin ma teadmatust, mis on segatud teadmisega, et tulevikus on parem ja helge ja hea. Happiness is the soundtrack of my life ja samas ometi mängib mu playlistis hetkel vaid õnnetu tooni, kõlaga muusika ja vähimgi soov ning voli seda vahetada on kadunud. Kas lapselik rõõm peab käima käsikäes mitte-nii-lapseliku kurbusega või ongi Gossip Girli, 90210 ja The O.C. stsenaristid haaranud kontrolli meie elude üle? Sest keegi vaikselt sosistas mulle kõrva, et draamat pole kunagi piisavalt palju.. vähemalt mitte vaatajate jaoks, sest meie, näitlejate jaoks, kelle elu ongi näidend, on seda alati kriitiline üledoos.
Aitab isiklike asjade lahkamisest publiku ees. Panen näitlejaameti maha, vähemalt mõneks ajaks, kuni endaga taaskordselt sina peale saan.
So what do we do now?