and i'm a tiny penny rolling up the walls inside

Mõnikord oleks öelda nii palju, ent just siis kipuvad sõnad kurku kinni jääma. Tahaksin, et mu tegudevõimekus oleks järsult sama suur kui see vari mu seinal, millel ma kümme korda gigantsema kupliga tundun. Praktiliselt igal õhtul kujutan ma ette enda järgmist päeva kui meeletut edu. Et ma saan kõik tehtud, mida teha vaja on ja veel palju muudki, aga hommikul ärgates oleks nagu plõks ära käinud - kõik asjad tunduvad nii keeruliste ja tüütutena ning lükkan nad suisa kohustusliku viivitusega õhtusse, et siis neid veel järgmisesse ja ülejärgmisesse päeva tõugata. Ja kui kõik peaks fine ja dandy ja valmis olema, ei suuda ma ennast jätkuvalt midagi tegema sundida. Ilus on ju mõelda, et ma olen samuti üks neist markantsetest inimestest, kes lisaks oma fantaasiaküllasele mõttelennule suudavad panustada endast maksimumi ka nende samade asjade elluviimiseks. Aga senimaani olen ma endale suisa vastupidist tõestanud. Miks, miks ma küsin, ei ole ma võimeline ennast siit arvuti tagant üles peksma ja alustama lihtsatest asjadest, nagu näiteks raamatu lugemine, et ma kunagi lähitulevikus suudaksin keskenduda tõeliselt olulistele aspektidele? Fuukin frustreeriv.
Tegelikult on kõik meie endi kätes ja blablabla, aga mis siis, kui meie käed on liiga laisad?

Ja tegelikult vol 2 on asi üldsegi nii, et mul ei olnud ka seekord midagi eriti ekstravagantset öelda, sest mu mõttelend on viimasel ajal pidurid blokki vajutanud ja ma lausa konkreetselt ootan oma uut fantaasiaperioodi. Aga see selleks. Millalgi kirjutan pikema postituse TENi sessi kohta ja pühendaks siin selle üsnagi sisutühja ja bravuuritu ettekande kõikidele neile, kes neid sisutühje ja bravuurituid ettekandeid igatsesid.