http://www.youtube.com/watch?v=wucrI6wchq4

eniveiz, ma olen mingi üliammu mõelnud, et peaks midagi siia ka kirja panema. sest noh, obviously, kui ma mingi saja aasta pärast seda loen ja mõtlen, et mis mul küll siis võis käsil olla, kui rohi ikka veel rohelisem ja taevas sinisem oli, siis on mul vastus kohe varnast võtta.
esiteks on mul käsil see, et mu kael on sort of kange, sest ma olen viimased 2 päeva lugenud Harry Potter VII osa sama hullunult nagu mingid keskealised meesmaniakid üritavad võita vahemikus 17-25 blondide naiste tähelepanu.. ehk siis pretty hullunult, i'd say. kui ma seda raamatut viimati lugesin, oli aasta 2007 (WOOOOT, ma pidin wikist üle vaatama, sest ma isegi ei mäletanud, aga nüüd tundub see kuidagi ERITI ammu olevat) ning seda polnud veel eesti keelde tõlgitud ja seetõttu ostsin ma üle 700 maksva inglisekeelse mingi special versiooni, sest kõik tavalised müüdi juba ammu välja. siis, kui ma poest tavalist küsima läksin, sain ma tavaliselt vastuse asemel küllaltki haugatusliku (ja seda enam - SAATUSLIKU) naerupahvaku osaliseks. see oli iseenesest huvitav kogemus, aga see, et "neid ei tule nüüd mõnda aega" polnud võimalikest vastusevariantidest just kõige eelistatum. igatahes öeldi mulle, et selle special editioniga tuleb kaante sees kaasa veel kuldne Sigatüüka kaart (ja junkie, nagu ma olin, siis ofc oli see tore lohutus).. kui ma selle ära ostsin ja friggin kaarti otsisin, siis ma avastasin, et friggin kaarti polegi.. GO TÄDIKESED.. you crushed my dreams. aga vähemalt on raamat tänini metsikult ilus ja igaühel seda juba pole, sest noh.. SPECIAL edition peaks midagi ütlema. lisaks sellele, et see paneb mind end väga specialilt tundma, tekitab see mulle ühtlasi extreme dorki tunde, sest paljud ikka special editioni ostsid? aga noh, ma olen siis A PROUD DORK.
anyways. ma lugesin selle nüüd eesti keeles läbi ja selline tunne oli tõesti, et ma polekski nagu varem seda lugenud. ma lugesin selle eelmisel korral no niii neelates läbi, et tõesti.. loetud tunnid ja siis ma juba ulgusin taga seda loetud raamatut. tegelikult mulle esimesel korral lugedes see raamat ei meeldinud, küll aga teisel korral. ma süvenesin rohkem, mitte ei kugistanud kogu .. ee.. toitu ühe suutäiega alla?
mõned inimesed räägivad, et neil on mingid kindlad filmid või raamatud, mida vaadates/lugedes nad ennast tõesti hästi tunnevad ja kuidagi.. see trööstib neid. noh, pole eriti kunagi sellest "ää mu feiv-muuvi on see.. alfie.." ja etc asjadest päris hästi aru saanud, aga seda ma võin küll öelda, et isegi praegu, 18-aastasena, ei paku mulle mitte miski põhjalikumat tagasivaadet mu lapselikule minale, kui seda teeb Rowling oma täieliku geniaalsusega. kuni seitsmenda osa mingi hetkeni, kus häma sündima hakkas, olin ma mingis oma ajusopis nii veendunud selle maailma tegelikus olemasolus, sest tundus lihtne, loogiline ja võimalik. seega on vist harry potteri seeriad jätkuvalt need raamatud, mida ma olen lugenud miljon korda ja arvatavasti loen veel miljon korda ja kuigi nende tegevustik kulub pähe, on see nii väänamatu osa mu lapsepõlve toestusmaterjalist (sest minu jaoks oli ideal see, kui mul olid küpsised ja need raamatud), et ka tänaseks päevaks olen ma täiesti võõrutamatu harry potterist ja tema seiklustest.. ja kuigi need on praeguseks hetkeks minu jaoks absoluutselt teise tähendusega, pakub mulle nende lugemise juures rõõmu just aja meenutamine, mil tõesti tunduski taevas sinisem ja rohi rohelisem.

v0t.