Mulle isiklikult meeldib see lugu väga, aga hetked, kui Katy Perry tissidest mingeid sparkly asju välja purskab, noh.. natuke kahtlane.

You don't have to feel like a waste of space
You're original, cannot be replaced
If you only knew what the future holds
After a hurricane comes a rainbow








Anyway.
Ma ei suuda välja mõelda ühtegi piisavalt mõjuvat põhjust, miks ma nii vähe blogi kirjutan. Ja nii halvasti. Sest kui ma mõndasid vanemaid postitusi satun lugema, siis ma mõtlen, et w00t, kuhu mu .. "kirjutamisanne" kadunud on, et ma nüüd halvemini kirjutan. See on see abituuriumi esseestiil, noh. Kui ma gümnaasiumisse tulin, siis esimene asi, mille ma õppisin, oli "misasja. kirjanditel peab struktuur olema", sest obviously varem ei olnud see piisavalt oluline, et põhikoolis õpetama peaks. -.- Ja nüüd aastatega on see minu kirjutamise ära screwinud.

http://www.youtube.com/watch?v=eQRE2Qn30dU

Hakkasin enne oma köhanohuse peaga mõtlema, et mis mind motiveerib. Ja ma ei mõelnud seda välja. Kõik tähtsad ninad räägivad alati oma edust umbes nii, et "ma leidsin oma motivatsiooni ja siis hakkasin pingutama ja siis kõik alguses ei tulnud lihtsalt ja siis ma pingutasin veel ja mõtlesin oma motivatsioonile ja nüüd mul on 37 miljonit dollarit ja selle aja jooksul, kui te seda teksti loete, tiksus mulle veel üks miljon juurde". Päris vinge, kui keegi oma motivatsiooni siis nii kindlalt üles leidis ja klambriga kuskile näkku kinnitas, et seda hea jälgida oleks. Samas võib neil nüüd kergelt igav hakata, kui nende unistused täide on saanud või leidsid nad juba uue motivatsiooni? Või on 37 miljonit dollarit nii mannetult väike summa, et peaks ikka sinna 500 poole pingutama?
Mind motiveerib vist igal sekundil midagi uut. Ühel hetkel mõtlen suurepärasele haridusele, teisel hetkel suurepärasele tervisele, kolmandal hetkel suurepärasele materiaalsele kindlustatusele, neljandal hetkel suurepärastele suhetele, viiendal hetkel suurepärasele välimusele ja kuuendal ja seitsmendal ja...
Võib-olla on see halb, sest siis ma pole ju kunagi keskendunud, ent võib-olla on see hea, sest siis ma olen alati HAARATUD millestki uuest ja erinevat. Millestki, mis inspireerib kasvõi hetkeks ja annab tunde, et tõepoolest on kõik nii ilus ja pingutusi väärt. Tegelikult on ju kõik motivatsioon hästi isekas. Enese heaolu. Enese heaolu läbi teiste heaolu. Enese heaolu läbi materiaalse heaolu. Enese heaolu läbi saavutuste. Ja nõnda edasi.
Kui tihti TEIE, ühe mootoriga inimesed, seda mõtlete? Või on teil ka mitu mootorit, mis tagant surgivad ja mingil täiesti suvalisel hetkel teie ajju sutsaka õnnehormooni pihustavad?
Sest see õnnehormooni tunne on võimas. Ma mäletan eriti ühte kindlat korda, kui ma mõni aasta tagasi trolliga koju sõitsin. Istusin rahulikult üksikpingil, oli vist kevad. Igatahes olin paari peatuse kaugusel kodust ja päike tuli välja. Üks esimesi päikesepaistelisi hetki sellel kevadel ja kui ma siis kodu poole vaatasin, tundus see maailma kõige ilusama, parema, suurepärasema kohana. Ja see, et MINA sain sinna KOJU minna, oli kõige võimsam õnnistunne üldse. Siis ma sõitsin trolliga need paar peatust ära, läksin maha ja olin nagu taassünni teinud. Ühel hetkel ma ei mäleta enam, mis edasi juhtus, see tunne vist vaibus. Aga kuni ta kestis.. siiamaani sellele mõeldes tuleb naeratus näole.
Ja kui mul nüüd ükspäev tuli uuesti selline kergemat sorti õnnehormoonilaks, siis ma järsku sain aru, et KÕIK ON VÕIMALIK. Ja kui selline tunne koguaeg oleks, siis oleks terve maailm rikas, terve, õnnelik, täiuslik. Ja kui see tunne vaibub, siis pole asjad enam nii ilusad. Ja inimesed lõpetavad pingutamise. Ja seetõttu ongi nii, et inimesed ei saa koguaeg sellist tunnet tunda, muidu oleks kõik hästi successful ja happy ja nõnda edasi. Aga kõik ju ei saaks.

Aga need, kes seda õnnehormooni õpivad koguaeg meeles hoidma, need võivad küll kaugele jõuda, sest kogu maailm on avali.