Selleks ajaks, kui Maria koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Tegemist oli reedese päevaga, kuupäev 22. jaanuar. Algamas oli viies tund ning Maria sammus ebakindlalt aula poole, kus pidi toimuma kõnevõistluse koolifinaal. Palavik, aeg-ajalt kaduv hääl ning robustne köha ei tekitanud just suurimat esinemisjulgust. Aga mis seal ikka, toppisin end kurguauguni rohtusid täis ja üritus võis alata. Võtsime loosi ning ilmselgelt olin viimane kõneleja. Meid lukustati kuskile aulast välja viivasse pisikesse ruumi, et me teiste kõnedest häid mõtteid ei saaks, mida kasutada. Tundus natuke kurb, sest tahtsin väga teiste omi kuulata, aga noh. Miz zeal ikka ziiz. Lõpuks tuligi minu 5 minutit kuulsust. Arvestades sellega, et ma tundsin ennast väga halvasti, läks isegi hästi, aga noh.. muidu oleks veel paremini läinud. See selleks, eks mul aega täiustada veel oma esinemist (lootuses, et ma edasi saan! ;)).
Noh, nüüd ma olen siis haige. Päris edukas, arvestades seda, et nüüd ma ei saa Martini sünnipäevale minna :(. Lauajalksiturniir jääb ka ära, böö.