Igaühel meist on oma saatus. Igaühel meist on oma tee, mida pidi me käime. Igaühel meist on valikud, millest osad on lihtsamad, edasiviimavad, teised keerulisemad, kuid mitte kunagi pole meie valikuteks "õige" ja "vale." Me valime oma raja, teadmata, kuhu see meid viib, teadmata, et me teeme palju kõrvalepõikeid ning teadmata, et lõpuks jõuame siiski sinna, kuhu me alguses jõudma pidime. Meie elu on täis kahtlusi, mis on põhjustatud valikutest, mis meile antakse ning ühtlasi on meie elus kindlus tänu valikutele, mis meil puuduvad. On asju, mis jäävad igaveseks samaks, kuid on asju, mis muutuvad ajapikku või muutuvad täielikult.. igaveseks. Uus pole kunagi lihtne ega peagi olema, kuid samuti pole lihtne vana ning muutumatu - see on lihtsalt harjumuspärane. Me tegeleme päevast päeva asjadega, mida või keda me võime tunda, kuid avastame vahel tahes tahtmata, et ka nende asjade juures on midagi uudset või midagi, mis on muutunud. Need uuendused võimaldavad meil teha neidsamu asju päevast päeva, tundmata nagu aeg seisaks. Ometi saavad need asjad meile kord rutiinseks ning me üritame asendada nad millegi muuga, siiski hinges kartes jätta hüvasti harjumusega.
Harjumused - me oleme nendega niivõrd kohanenud, et elu ilma nendeta tekitab meis kartust. Kartust uue ees, kartust teistsuguse ees ning kartust eelkõige muutuste ees. Mingi osa meie eludest leiab asenduse ning meil pole vähimatki aimu, mida see endaga kaasa toob. Igaühe rada võib üle minna kõrbetest, aegajalt kõnnime üle kaunitest aasadest, meie teele võivad sattuda mäed, kivid ning augud, kuid enim hirmutab meid mitte rada ise, vaid need momendid, kui meie rada muutub. Me astume ühest keskkonnast teise. Ja kunagi, kunagi, ei tea me, mis juhtub. Kas see toob meile kaasa head või halba? Kannatusi või õnne? Me teame vaid seda, et rutiin tuleb asendada vaheldusega ning langusele järgneb alati tõus. Me peame vaid õppima muutustega toime tulema, jälgimata kellegi teise rada - sest igaühel meist, igaühel on oma.
