Nad mõlguvad meie mõtteis, nad on meie ideede allikaks, nad on keegid, keda me tänavapildis kunagi märkamata ei jätaks, kui me neid tõesti kunagi näha saaks. Me tunneme nende pulsi ära muusikas, sõnad muusikas peavad peegeldama nende tundeid. Nad ei ole ainult armastus, iha ega kättemaks - nad on kinnisidee. Nad eksisteerivad meis, kuid meie ei leia eksistentsi nendes. Nad on elu hüpiknukud, kes naudivad iga pattu, mille nad on sooritanud ning iga ahvatlust ja kiusatust, millele nad on järele andnud. Me oleme nad teinud reaalseks, seostanud neid enda eludega. Me oleme nad muutnud täiuslikuks ja talletanud nad oma mällu inimestena, kes on igavesti noored, ilusad ning veatud. Me oleme loonud neist endale ideaali, keda me ei leia, kuid jääme alatiseks otsima.
Kui me kunagi neid kohtame, kohtame me ebatäiuslikkust selle stiilipuhtaimas vormis.
