Me arvame, et aeg muudab meid ning süüdistame selles asjade ning suhete ebaõnnestumist. Kahjuks peame tõdema, et inimesed, kes ajaga meie teele satuvad, muudavad meid. Neid oleme kutsunud nii kaua valelikult vaid ajaks. Me ei astu tahtlikult kellegi radadele, kuid kui lõpuks neil viibime, on meil raske lahkuda. Mitte alati. Kuid just need korrad meid muudavad. Ja kui me ükskord enda rajale tagasi eksleme, teadmata, et see on muutunud, liigume me edasi. Kui me jõuame ükskord mõne kindla kurvini või teeni, mis tundub liiga sile või liiga konarlik, avastame me, et midagi on muutunud. Midagi on teistmoodi, kui enne oli. Ja süüdistame aega. Tõelisuses muutsime me enda rada ise, meid assisteerimas vaid inimesed ning vaid läbi aja.
Kusagil sügaval alateadvuses me teame. Me teame, et mõned inimesed muutsid meie rada nii jäägitult. Muutsid meid nii jäägitult. See võis olla kes tahes - juhututvus, SEE ÕIGE, üks naeratus tänavanurgal, sõprus. Ometi oli see midagi palju enamat tavalisest. See oli midagi enamat lihtsast ning igavast. Ja võibolla me armastame, võibolla vihkame me neid selle eest, kuid ometi jäävad nad igaveseks osaks meist. Just tänu selle muutuse läbi.
Äkki me sooviksime kõige selle kustutada? Isegi, kui me prooviksime, oleks tint liiga tugev. Liiga tume. Liiga sisse sulandunud. Liiga kohandunud. Liiga sobiv. Ja kui me mõistame, et see peabki nii olema, võime me sellega leppida.