Seebiooperid on nii üledramatiseeritud. Nagu armastust oleks vaja veel dramatiseerida. Nagu see poleks niigi traagiline ning kõikehõlmav.
See oli mainimist väärt. Miks, küsid sa endalt. Väga lihtne. Mu vanaema vaatab seebioopereid. Võibolla vanusega unustame me nooruse ja armastuse võlu ning peame seda upitama, et saada nii ülevoolavat kogemust, et valada pisaraid iga kolmanda André ning Alberto ebaõnnestunud raseduse (?!) tõttu. Kisub natuke õelaks. Las ma parandan end. See, mida ma tegelikult öelda tahan oleks, et .. kunagi aastakümnete pärast, vananedes, avastame me kurbusega, et kõik naeratused ei ole suunatud meile, et lilled ei õitse ainult meie pärast ja, et päike ei vaevu enam paistma ainult meie eksistentsi tõttu. Ja sellel momendil meie õnn tuhmub. Me ei oska enam armastada nii nagu me oskasime seda varem (kui üldse?). Me vajame kõike ülepaisutatud kujul, sest me ei oska enam joovastuda lihtsatest asjadest. Lihtsatest asjadest, mida paljud meist terve elu jooksul kordagi ei märka ning jumaldama ei õpi.
Elu, kus sa ei õpi olema õnnelik, on kui mõrv. Tappes iseenda tunded ning õnne, tapad sa ka iseenda. Ära ela enda varjus. Tule sealt välja. Las varjud jäävad su selja taha - sinna, kus nad peavad olema. Pööra end päikese poole! Try rentlessly!
Taaskordselt on mu mõtted jooksnud ummikusse. On tuhat tunnet ning tuhat mõtet, ent ei suuda ma moodustada ühtainsatki lauset which would make even SOME sence.
Aga üldiselt, kuigi see oli väga ammu. Ja ma pole kindel, mis see oli, tean ma kindlalt, et see oli midagi. Aitäh selle millegi eest.
All your wishes they will sink like stones Slowly down a lonely well
