Varem oleksin ehk kirjutanud alustuseks "Hämmastav, kuidas vahel ei oska lihtsalt olla." Aga tänaseks päevaks olen seda tunnet piisavalt kogenud, et mitte enam sattuda hämmingusse. Nüüdsest valdab mind a nothing much saying something, mis lihtsalt väljendab oskust mitte olla. Nagu puuduks idee hetkelisel eksistentsil, kuna ei oska kusagilt alustada ega seni lahtiseid otsi kokku tõmmata. Neid lahtiseid otsi on nõnda palju, et ma ei jaksa neid loendadagi, rääkimata nende fix'imisest. Oleks vaja tegeleda kõige sellega, milleks enam jaksu ei jätku ning hüüda hüvasti neile, kes seda põhjustavad. On aeg jätta hüvasti tunnetega, mis ei too mulle midagi.

Mulle ei jõua kohale, kuidas vaatamata kõigele, mida ma teadvuses ette suudan kujutada, ei suuda ma seda suruda enda alateadvusesse. Miks olen ma ise see, kes asjad raskeks teeb? Oleks lihtne süüdistada ja karistada teisi, kuid kuidas süüdistan ja karistan ma ennast?

Ja siiski.. nobody gets me.