Mis oleks, kui saaksime kasvõi üheks päevaks suuta unustada kõik, mis meile eales haiget on teinud ning kaotada enda seest kõik vastandlikud tunded? Kui võiksime olla kõik, kes või mis soovime ning teha seda endana? Kaotada kõik viha, alanduse, häbi, mured, keerulise mineviku või oleviku. Jätta märkamata valu, ahastuse, kinnisideed ja tulevikuprobleemid?
Veeta päev absoluutses õnduses ning nautides kõike, mida mõtleme, ütleme või teeme. Mitte miski haavaks ega purustaks illusioone, sest me ei oska oodata midagi halba kuna pole seda varem kogenud. Meie päev kulgeks ideaalsena ning jõudes õhtusse, kui kell lööb 12, saades tagasi enda "eilse mina" ei tunneks me enam endid. Me ei tunnistaks endaks seda pettunud ja löödud, pessimistlikku inimlooma, kes kannab meie kuju ja vormi. Me ei suudaks minna tagasi tema rüppe, kannatades lõpmatutes piinades, oskamata neid eemal hoida. Jaksamata tulega võidelda, keeldume igaveseks. Tahame jääda sellesse kehasse, mis justkui ei olekski rohkemat kui vaim, kuuludes ühte kõige hea ja ilusaga.
Elaksime elu lõpuni selles naiivses unustuste maailmas, et põgeneda sadistliku reaalsuse ja tolle massohistlike mängude eest, mille ta on meile määranud. Ja elaksime teadmatuses, aga hästi. Elaksime õnnelikult, sest päris maailmas on see liiga keeruline, et olla.
Ära raiska end kesta peale.
