Justnimelt sellist lauset kuulsin täna umbes 4-aastase tüdruku suust.
Kaks isa oma lastega sisenesid trolli, kaasas väikesed kaherattalised tütarde jaoks ning üks neist meestest seisis vaevalt püsti, jalgadel vaarudes ning korduvalt pikali kukkudes. "Issi, sa oled nii juua täis! Vaata, mis emme sulle pärast ütleb, issi!" Ja see ongi masendav. See ongi masendav.
Kas võime tõesti olla nõnda isekad, et need, kelle eest hoolitseme välispidiselt, jätame unarusse sügaval sisimas? Joome, laaberdame ning elame ennast välja, mõtlemata kõikidele teistele enda ümber. Ja need, kes vajavad meid enim, ei tunne enam, et võime ka neile toeks olla.
