Päevasel ajal sada mõtet, mida kirja panna, ent kui reaalselt "asjaks läheb", ei oska ma kirjutada ühtegi sõna. Ei oska kirjeldada tundeid, mida tunnen ega mõtteid, mis mu peast viivuks läbi põikavad. Neid on nõnda palju, et kui üritaksin kasvõi ühte kirja panna, lämmataksid ta teised. Või ununeksid need teised. Ja kui ma üritan neid korraga kirja panna, lihtsustatult (saab neid lihtsustada, tõesti, saab?!), siis lihtsalt kaotan järje ja lükkan kõik kokku üheks arusaamatuks massiks.
Hetkel mängib Natasha Bedingfield - Soulmate.mp3 ja see on mu hetkelise meeleoluga kaugeltki mitte sügavas vastuolus. Ma ei ole ennast kunagi kergemeelseks pidanud, aga võib-olla olen ma liiga aldis positiivseid asju uskuma. Samas.. kes meist ei oleks? Kui saame uskuda üksindusse või lootusesse olla koos, siis lükkame neist esimese enda mõtetes tagaplaanile ja toome teise esile. Ja siis peaksime ju vastavalt sellele ka käituma? Mina mitte. Kaitserefleks. Argh. Aga tuleb välja, et selle olemasolu on ainult kiiduväärt. Või on või? Ah, mu eesti keele oskus on ka hämmastavapanev. Selline suurepärane grammatika ja sõnakasutus. Oh the irony. Always saves me. Or doesn't? Ma ei saa millestki aru. Ja ma ei oska midagi tahta, sest mu soovid muutuvad sekunditega.

















Oh it's not fair,
And it's really not ok,
It's really not ok,
It's realy not ok.

Oh your supposed to care,
But all you do is take,
Yeah all you do is take.