You always wanted more than life But now you don’t have the appetite In a message to the troubadour The world don’t love you anymore Tell me how do you rate the morning sun? Kui nüüd päris aus olla, siis tuleb välja, et Robbie Williamsi uus plaat meeldib mulle ainult ühel põhjusel - ma luwwin ta häält. Vastasel juhul ei vaevuks ma ta uusi lugusid kuulamagi, sest nad on kõik ülisarnased. Võib-olla hakkab mulle pärast kümnendat kuulamist mõni meeldima (Bodies on tegelikult päris hea), aga hetkel olen üpriski skeptiline.


Ma olen tahtnud juba umbestäpselt nädal tahtnud pugeda pehme teki sisse ja vaadata Gossip Girli uusi osi, küpsiseid mugides ofcourse. Aga ma ei ole jõudnud. Miks? Asi pole isegi aja puuduses, ma lihtsalt ei jaksa. Ma ei jaksa oma mõtteid ära blokeerida isegi mitte 45 minutiks, et siis see kolmveerandtund südamerahus elada. Mu mõtted on lihtsalt liiga kaootilised, saadavad mind igal sammul ning teevad argielu üpriski keeruliseks. Justkui leiaksin igal nurgal probleeme ning paanitseksin ebaoluliste, tõeliselt tähtsusetute asjade üle. Ja ma kardan. Ma nagu elaksingi hirmus, aga ma ei tea, mida ma kardan. Seosetu ja rumal, lapsik - aga siiski, kartus. Ning mu enda käitumine vaid suurendab mu hirmu. Tegelikult.. mul on ainult üks hirm siin maailmas, mis on justkui edukas grupijuht ning need so called minimured (mis on arvatavasti mulle võrdsed XXXXXXXL suuruste muredega, aga teistele tunduvad need sama tühised kui size 0 suuruses mured) on vaid pisipisiosakesed mu muremaailmast. See edukas grupijuht on teadmatus. Mul ei ole sõna otseses mõttes hirmu teadmatuse ees, sest siis ma läheksin arvatavasti kahe sekundiga täiesti segoks ära - on ülipalju asju, millest mul aimugi pole. Ma kardan pigem olukordi, situatsioone ja sarnaseid asju, mida ma ei oska ette prognoosida - mida ma tunnen? mis järgmisena juhtub?

Ma siis lähen, kuulan Robbiet ja üritan oma põikpäisesse pähe suruda teema "aga mis siis juhtub, kui midagi halba ei juhtugi."