Près des remparts de Séville
Chez mon ami Lillas Pastia
J'irai danser la Séguedille
El boire du Manzanilla.
J'irai chez mon ami Lillas Pastia.
.. ehk Eesti ja Itaalia "Carmen."
Olenemata üpriski kasinast enesetundest, sammusin esmaspäeval pärast kommide ostmist rõõmsal, ent väsinud sammul Nokia kontserdisaali poole. Kell näitas 18.32 ja aega oli mul veel terve maa ja ilm. Kompanjoniks Marianna, saime oma 250.- piletid kätte, andsime riided ära, kammisime juuksed ning umbes kümme minutit enne kella seitset otsisime saalis oma kohti.
"Carmen"i sisu teab arvatavasti 50% inimkonnast, niiet seda ma siiski pikalt ümber jutustama ei hakkaks. Lühidalt on tegemist mustlastüdrukuga, kes on meeliülendavalt atraktiivne kogu meessoole ning seetõttu ka Don Jose'le, kes Carmeni pärast ohverdab kõik. Ja lõpuks ohverdab veel Carmeni ka. Nice job, Jose.
Kui päris aus olla, siis Karmenit käisin Estonias vaatamas kusagil kevade paiku. Tavaliselt mulle nö algusmuusika ei meeldi, aga Bizet komponeeritud Prelüüd tekitas juba alguses suurepärase tunde, et tahaks-nüüd-juba-edasi-näha-mis-saab. Vaatamas käisin koos empsiga ja kohad olid suurepärased. Paraku on aga ooperitest kohati raske aru saada ning isegi minu, kui paadunud teatrikülastaja, jaoks oli täielik jälgimine keeruline. Natuke harjumist vajas subtiitrid-on-üleval-mitte-all ning silmade kissitamine, et nägudel emotsioone näha. Vokaalselt oli kõik väga hea ja lavakujundus ei jätnud ka väga soovida. Aga Carmelitat vaatamas käies.. oi-oi. Nokia kontserdisaali üks suur puudus on see, et kogu helitehnika oleks nagu koondunud ettepoole ning saal ise ka ei kaja väga. Seetõttu kuulsid eesridades (küll halvematel kohtadel, aga siiski) istujad tunduvalt selgemalt, kui tagumises osas viibijad (ehk meie). Üks hüsteeriliselt naljakas moment oli enne ooperit - näidati dirigenti ning ta istus, seejärel ta kergitas ennast paaniliselt ja oleks nagu oma tagumikku kratsinud umbes 7 sekundit, aga noh.. sabakuub oli istmiku alla halvasti jäänud hoopis. Saal suri, literally. Kõik naersid lihtsalt. Aga Carmelita.. Carmelita oli natuke kogukam kui üks Carmen olema peaks, aga samas ta mezzosoprani hääl oli väga selge, kõlav, emotsionaalne. Nagu tõeline itaallanna. Tegemist oli siiski Milano ooperiteatri hooaja avaetenduse otseülekandega ning ka sealne saal oli puupüsti täis. Esimesed etendused tehakse ikka ja alati natuke suurema entusiasmiga. Tegevusest sai palju-palju paremini aru, sest kõike filmiti väga lähedalt. Samas.. kui neid nägusid nii lähedalt vaadata, siis nad peavad oma emotsioone ikka jõhkralt näitama, et terve saal midagigi näeks. Alguses oli naljakas, hiljem harjus ära taaskordselt. Don Jose oli päris hästi valitud ja üldiselt oli koosseis ning lavaline kujundus ainult kiitust väärt. Kontseptsioon oli kahes ooperis hästi erinev, Estonias 1 vaheaeg ja Milanos 4 vaatust ehk siis ideeliselt 3 vaheaega, aga kaks viimast vaatust esitati järjestikku.
So.. overall.. meeldis mulle Milano Carmen tsipake rohkem, sest tegevus oli paremini jälgitav ning lauldi ikka tõesti emotsionaalselt. Lingin paar aariat, mis mulle especially meeldivad. Võib-olla unustasin mõne.
Seguidilla
Habanera
La fleur
Siin läbi kuulates on ülihalva kvaliteediga ja ükski solist pole Itaalia omadega võrreldes eriti kena. -.- Aga muusika on hea. (:
