Ma peaaegu, et kirjutasin üleeile või millalgi blogipostituse valmis, aga kuna see oli nii lühike ja nii häma, otsustasin siiski mitte postitada. Nüüd, avastades, et indeed pole arvutis midagi teha, võiks blogi kirjutada. Gossip Girli 13s osa ei ole millegi tõttu eetrisse lastud, seega ei saa ka mina seda tõmmata ja noh, jamps ühesõnaga. Teise sõnaga veel sedagi, et küüned ma ausalt lakin homme ära, sest täna jõudsin nii hilja koju ja vanaema juures üritasin tulutult elutoa diivanil sõba silmale saada. Ehitasin mingi epic padjamäe ja võtsin 5 tekki peale ja toppisin kümme pusa selga ja panin isegi MTV mängima ja telefoni vaikuse peale ja uimerdasin seal ligi kaks tundi ja lõpuks hakkasid inimesed helistama, siis oli hea vabandus virguma hakata. Issssand, mis megaweirdoldies väljendeid ma kasutan täna, nagu mingi 50ndate aastate maakas oleks, kes põllul heina viskab ja herneid üles korjab aias. Aga ei, lapsepõlves seda herneste asja sai tehtud isegi. Ja meil olid vaarikad ja maasikad ja tomatid ja kurgid ja veel tomateid. (Ja siis aia kõrval olid lehmad ja seal oli megalt kakat.) Ja siis mul oli liblikas Liblu ja no, ma ei saanud aru, kuidas ta talveks ära kadus ja siis tagasi tuli kevadel. She..he.. IT was never the same again. Ja nüüd, umbes 12 aastat hiljem ütleb mu ema, et noh, me tõime uue liblika sulle. :D DUUUH, ma sain ammu aru juba, et ta on sinna liblikate heavenisse läinud, kus kõik paljalt (a'la ilma kookonita) ringi lendavad ja muidu vallatud on. Nii. Nüüd ma panin muusikat endale vahepeal ja mõttejärg läks kaduma. Aga noh, kui ma laps olin, siis sai ikka igaaaast nalja. Näiteks põllu peal elas Peep, kelle vastu mul selline väikelapselik aukartus oli või kuidas ma ükskord nokkisin kasepuult koort ära ja siis mul olid pärast rämedad süümekad ja see kask oli meie garaaži vastas ka, siis ma ei tahtnud sinna minna, sest piinlik oli. :D Nüüd te kõik surete vist naerust või midagi, ma ise küll naeran siin. Oh neid aegu. Ma leidsin mahajäetud mänguväljakul olevast putkast linnusule ja gigajunni ja noh, arvatavasti ma pidin mõlemaid käppima ju. Siis oli kätepesuaeg ka. AAA ja ükskord ma ei leidnud väiksena alkareid üles kapist, siis ma rahulikult tahtsin seelikuga välja minna. :D:D:D Siis ema oli naerukrampides enam-vähem ja üritas mulle hästi rahuliku/pehme häälega selgeks teha, et no can't show your stash nagu. :D Et püksikesed peaks ikka jalga panema. Kõrvalmajas elas Kanni. :D:D "Emme, ma tahan Kanniga mängima minna." :'D Ohjah. Olid ajad, olid majad. Ja ma ükskord hallil kevadpäeval, mil kõik olid lasteaias ja mujal, istusin üksinda liivakastis ja peitsin kasside kakajunne. :D:DD::DD:D TÄITSA ULME, mis asju ma sheerin siia, noh. :D Need on mu deepimad saladused. Ja rahvastepalli ma megahästi ei osanud, sest ma mängisin suurematega alati ja neil olid mingid powerpunchid. Võib-olla sellepärast lasengi nüüd nagu ürgnaine, et lapsepõlvest jäi vimm alles. :D Ja Martin nr 1 tuli mind ja Kerlit kiusama liivakasti one time ja ta oli rattaga, siis me kaevasime augu talle ja ütlesime, et ta sisse sõidaks sinna ja noh, sõitis ka ja käis näoli. :D Siis me naersime ja Kerli pidi kiiiirelt põiele minema ja ma jäin üksinda sinna. Vot. Ja ükskord Katil tuli Ahvikas räige häda peale, siis ta lasi rämeda hunniku mingi palgi taha ja me veeretasime palgi peale, et keegi ei teaks ja Peep läks pärast rulluma sinna. We never told him, why it was funny. :D:D:D AAAAAAHH OMGGG :( need on nii haiged ajad ikka. :D Lapsepõlv no. Ma ei julge kirjutada rohkem. A samas peaks, hea tujuga tulevad ülikõvvid asjad meelde. :D
Okei, side lõpp. Teinekord jätkan. :D


luwz