Okei, tegelikult ma alustasin seda postitust juba eile ja jõudsin nii kaugele:
Päris cute, et ma jälle tänase koolipäeva kodus pidin passima, sest mul oli halb olla. Ofc välja magada oli hea, aga nüüd ma ei saa vist õhtul ka välja minna. Dõup. Ema võttis minu võtmed ka kogemata kaasa, niiet kui ma ka välja satun minema, siis sisse ma enne teda ei saaa. Eiii saaaaa. Aga jah, indeed. Ma olen päris kaua nüüd siia mitte midagi postitanud, siis mõtlesin, et ehk tänane puhkusepäev would do the trick. Ma avastasin taaskordselt laulu "We are the people" ja nüüd kuulan seda mingi sajandat korda. Sellel laulul on lihtsalt selline magical võlu, et no ei saa mitte kuulata, kui kord juba alustad. Viimasel ajal olen veel kuulanud päris palju Adam Lamberti kahte viimast lugu, mis oleks siis "Time for Miracles" ja "Whataya want from me".
Ja nüüd ma jätkan siitkohalt:
Kui ma täna ärkasin, siis ma võtsin kätte Andrus Kivirähki "Jumala lood" ja lugesin oma tubli 75 lehekülge. Samal ajal hoidsin kraadiklaasi 8 minutit all ja oh-hoo, polegi hetkel palavikku. Eile õhtul küll oli, aga ma võtsin põletikualandaja sisse, siis see ehk aitas. Ma loodan, et ma ikka saan täna õhtul Martini sünnipäevale minna, sest hetkel küll ei jaksa ennast kuhugi poole liigutada.
Viimastel päevadel olen ma pehmelt öeldes mõtlik olnud. Ma ei tea, mis tujud mul peal käivad vahepeal, aga teatud perioodidel olen eriti tõsine ja üksik ja tundlik ja nii edasi. Ja need tulevad ka täiesti lampi peale, absoluutselt ei oska ette näha, noh. Ise ka ei saa aru, miks ma tujutsen ja nõme olen, aga lihtsalt olen ja vot tak. Eile tahtsin ka oma joukirjeldanomapäevaniisamaigavalt postitust lõpupoole tõsisemaks muuta, aga ei jõudnudki. Jõudmiste koha pealt niipalju ka veel, et ma ei jõudnudki kodust välja, aga ma mängisin Eesti mängu ja vaatasin Dorian Gray'd. :D Mitte üksi, ofcourse, sest üksi Eesti mängu mängida oleks suhteliselt leim (,mis ei tähenda nüüd, et ma neid kaarte kunagi niisama igavusest lugenud poleks). Aga okei, let's get serious. Inimesed muutuvad ajaga ikka jube palju. See on loomulikult teadatuntud, ent mulle palju mõtteainet andnud fakt. People just grow apart. Kõige tavalisemad ja olulisemad ühendavad lülid justkui haihtuks õhku ja mida aega edasi ja mida vähem kokkupuutepunkte jääb, seda raskem on silmadel näha neid niidikesi, mis inimesi veel koos hoiavad. Öeldakse ju, et kui on inimene, kes sulle väga armas on, siis ta jääbki sulle väga armsaks. Aga mis siis juhtub, kui see inimene on nii palju muutunud, et ta pole kaugeltki mitte enam armas? Või kui on, siis teistmoodi armas. Juba uue-inimese-moodi-armas, aga mitte see vana armas.
Ja, deemit, miks inimesi iseenesestmõistetavalt võetakse. Sellest ma ei saa üldse aru, aga võib-olla ma ise olen ka selline. Aga äkki ei ole? Sest mul vahepeal tekib tahtmine kõikidele oma sõpradele niisama lampi kooke küpsetada. Suure tõenäosusega ma sööks need ise ära kõik, aga vähemalt mõte loeb, eks. Tegelikult ei loe. Sest kui ma ainult mõtlen, siis nad ei saagi kunagi teada, et ma hoolin, sest nad ei saa minu pähe mingi puuraugu kaudu vaadata nagu Kivirähki raamatus Jumal alatasa teeb. Ja ainult sõnad ei näita ka hoolimist, tuleb teha ikka midagi. Sest kui keegi muudkui räägib, et jaaa, muidugiii, ikkka oled tore ja misiganes, siis kaua tegelikult keegi seda usub, kui mingit tõendavat actionit ei järgne. Niiet peaks vist endale uue koogivormi muretsema lähiajal. Sellise suure, et kõikidele sõpradele saaks ikka. Aga samas.. palju tõeliseid sõpru ikka on, siis ei olegi suurt koogivormi vaja ju? Phähh. Tegelikult ei peagi südamesõber olema, et inimene korda läheks.
Wait a minute, äkki lihtsalt ootamegi inimestelt liiga palju? Ma ise alati ütlen teistele, kes nõu küsivad, et noh.. ära oota inimeselt siis nii palju. Ole samasugune skeptik nagu mina ja eelda, et keegi kunagi ei teegi midagi toredat ja head, muutu sama küüniliseks veel pealekauba. Mõnede inimeste puhul ma küll ootan tervet maailma, aga võib-olla ma ei tohiks sel juhul pettuda, kui ma seda mingil põhjusel ei saa.
Täna peaks raamatukogusse minema, sest mul on tähtaeg umbes sajandi võrra üle läinud ja tundub veel sedamoodi, et kogu mu meigikott on tühjaks jäänud. Peaks uuendama.
Brandon Heath - "Don't get comfortable"
