Ma olen terve hommiku šokolaadi söönud ja nüüd, kui ma viimaks selle käest suutsin panna, otsustasin blogi kirjutada. Tegelikult, nagu te kõik (kes vähegi viitsite seda lugeda) teate, pole ma eriline oma eraelu sheerija. Minu jaoks on lihtsalt meeletult keeruline inimestele öelda, mida ma mõtlen ja tunnen, seega siin oleks see päris ilmvõimatu.
Aga hetkel tunnistan ma teile küll midagi - täiega tahaks midagi soolast süüa. Yes. Please.

Homme algab kool ja käes on NELJAS veerand. Woot. Kuhu see aasta taaskord kadus? Imelik on, et kõige lühemad perioodid nagu näiteks 3-päevased ootamised tunduvad metsikult pikad (või isegi 45 minutit kestev füüsika tund), aga aastad.. need mööduvad meeletu kiirusega. Ja elu ongi vaid üks silmapilk. Mind kurvastab, et inimestel on mälumaht nii piiratud, sest ma küll ei mäleta, mida ma isegi.. 2 tundi tagasi mõtlesin või veelgi enam, mida tundsin?

Ma olen hästi kade, et nii paljud mu tutvusringkonnast on hiljuti reisinud või reisivad praegugi. Ma kuulan neid muljeid hästi superb-õnneliku ilmega, ent samas sööb mind väike kadedusepisik. Noh.. mul on hea meel, et nad reisivad. Aga ma tahaks ka. Tahaks kohe. Tere, üks pilet Itaaliasse. Või Hispaaniasse. Või Egiptusesse. PALUN, ISEGI SOOME.







kõigepealt laulab mingi vend ja siis laulab jesper. jesper tuli kolmandaks. nad ei tea seal taanis ikka midagi.

Tahaks üldse täiel rinnal elada.