Don't part with your illusions. When they are gone you may still exist, but you have ceased to live.

Mark Twain

Põhjus, miks inimesed üldse elus edasi jõuavad, ongi see, et nad tahavad. Pole vist ühtegi isiksust, kes oleks oma elu lihtsalt maha visanud ja seeläbi õnnelikuks saanud. Eksisteerimine ja elamine on kaks täiesti erinevat asja, kuigi neid tihti segamini aetakse. Eksisteerida saab põhimõtteliselt igaüks, kes kord siia maailma sündinud on. Eksistents kestab sünnist surmani. Elu ei kesta mõnedel isegi mitte ühte hetke. Elu ongi iseenesest midagi kirjeldamatut, sest tegelikult ei oska elu olemust keegi selgitada. Kõik elavad (ning soovivadki elada) oma elusid erinevalt. Seetõttu on elu igaühe jaoks midagi erinevat. Mõne jaoks on suur saavutus naerda 30 sekundit, kuid samal ajal on kellegi teise jaoks minut kurbust midagi väga harjumatut. Hetk, mida eales tagasi ei saada. Mitte mingi.. suvaline minut. Minu arvates ei tohiks olla elu midagi, mida saab kokku lugeda. A'la "ma elasin 30 minutit täna ja ülejäänud 23 tundi ja 30 minutit lihtsalt eksisteerisin". Elu peaks olema "eksistents? ma ei tea, millest sa räägid. ma tunnen ainult elu".

Aga kuna sa tunned, et tõesti elad?



Siis, kui sa tunned, et peadki täpselt siin olema ja seda tegema ja selle inimesega olema.. just nagu oled?