Hämmastav, milline soov on inimestel kritiseerida kellegi teise elu. Kuidas on võimalik mõista kedagi hukka, samal ajal tundmata, mida tunneb tema? "Kõik inimesed on erinevad" pidi olema selline noseeonküllsellineüllatusetomg, et seda ei tohi isegi kirjanditesse eraldi lauseks panna või muidu tuleb stiilivea eest -1 punkt, aga miks, ma küsin, miks inimesed siis seda ei tea? Tõesti. Ei tea ju. Tahetakse ikka kõiki samadesse ühiskondlikesse raamidesse suruda ja rääkida, mida peab ja tohib see inimene oma elu ja soovidega tegema ning mida mitte.
Minu absolute favourite on siiski see, kui sa räägid kellelegi midagi ja enne, - RÕHUTAN - enne, kui sa oma jutu lõpetanud või seisukohti selgitanud oled, ütleb ta sekkudes, et "aga minu arvates see ei ole ikkagi kõige parem idee. miks sa seda ei tee hoopis? ja seda? sest see oleks palju parem." Ja kui sa SIIS veel midagi öelda julged stiilis a'la aga ma ei taha või mulle ei meeldi see, tekitab ebamugavust, ma arvan, et see oleks ikkagi parem.. Siis ta ütleb, et .. ei ole parem. Tekib küsimus, et KELLELE parem? Me ei räägi temast ju, räägime jätkuvalt minust. Inimesed näivad arvavat, et ükskõik, kellega on tegu, teavad nemad ikka kõige paremini, mis teisele parem on. Mõnedel juhtudel, tõsi, see ongi nii. Poleks me ju oma elu nii kaugele elada suutnud ilma juhendavate sõnade ja abikäteta, mis meile ulatatakse, kui taaskordselt auku oleme kukkunud ega oska oma väheste teadmistega sealt veel välja ronida.
Mul tõesti ei ole soovituste ja nõuannete vastu midagi, aga ma ei taha näha, kuidas keegi minu elu MINU eest paika paneb. Vägagi mõistetav, et räägime kõik variandid läbi ja arutame, mis võiks olla ratsionaalsem, kumbale poole kaalukauss kaldub ja nõnda edasi. Aga pahatihti tundub see just ebaoluline, mida ise enda eludest ootame ja soovime.

Kuhu meie jõuda tahame.