.. ehk Roman Baskini imepärane lavastajatöö. Allan Ayckbourni kirjutatud ääretult omapärane teos, mida viimaks ka Eestis Ohtu mõisas mängitakse. Etendus toimub paralleelselt majas ja aias ning meie, majas olijad, ei tea siiamaani, mis aias toimuda võis. Seetõttu tuleb kindlasti teist korda vaatama minna, kaval. Tegemist oli tõeliselt.. ühe parima tükiga, mida üle pika aja näinud olen. Esimeses reas Maretiga istudes oli tõesti tunne, et oleme ise näidendis sees. Tegemist justkui polekski näidendiga, vaid tavalise päevaga hommikul kella kaheksast õhtul kella kuueni. Just nii hästi tegid näitlejad oma tööd.
Ohtu mõis on ka ise loomulikult (kerge janeaustenliku) iluga hoone, mis on ümbritsetud suisa gigantsest aiast ning üksikutest müüridest, jättes üllatavalt koduse tunde ka meile, kui esmakordsetele külastajatele. Suurimal rohuplatsil, kuhu meie oma jaladki tõstetud saime, olid püsti pandud väikesed lauad ning kaks välipuhvetit, kust sai vastavalt vajadusele või isule osta kas kooki, suppi, teed või isegi veini. Saabusime mitu tundi enne näidendi algust, et mõisaga tutvust teha - on ju omanikudki meile mitte just võhivõõrad. Aias oli tehtud ka pisike lõkkeplats ning müüridele tehti ka lõkked, kui juba pimedamaks ja rõskemaks läks. Üllatav oli see, et päevase 25-kraadise päikeselise kuumuse kõrval oli mõisahoone seest justkui talvine, ent hilisõhtu saabudes võiks öelda just risti vastupidist. Välja olid paigutatud tillukesed küünlad, mis teed juhatasid ning kergelt varjudes olevaid varemeid valgustasid. Mõisamaja ise oli praktiliselt ülenisti ümber ehitatud, ent samal kujul, milline ta oli olnud ka varem. Isegi seinakrohv oli tänu 14le proovile niivõrd algupärane, et sätendas päikese- ning kuuvalguse käes. Ausalt, uurisime iga nurga alt. Ühtlasi olid majal ka veesülitid, mis sümboliseerisid suurima tõenäosusega draakoneid.
Ilus, lihtsalt ilus oli kogu see mõis ning ka ümbritsev piirkond. Loodetavasti külastan seda varsti jälle. Tänaseks side lõpp! (: