Esimest korda tänase päeva jooksul tegin silmad lahti kella seitsme paiku. Tõeliselt halb enesetunne, ei suutnud lihtsalt uuesti magama jääda ja kell pool üheksa ajasin ennast kuidagi püsti, võtsin paratsetamooli ja otsustasin (osaliselt ka tänu ema pealekäimisele), et tänane tööpäev jääb ära. Emps on mitu päeva rääkinud, et ma ei tohiks haigena tööl käia - läksin siis arsti juurde. Järjekorda polnud, astusin rahulikult uksest sisse ja rääkisin arstile oma mure ära. "Noo.. kaks nädalat tagasi oli köha, nohu, kurguvalu ka, aga palavikku vist mitte.. nüüd nohu kadunud, mingi eriti ähmane köha alles, meeletu rammestus ja väsimus ja.. kurguvalu kergelt ekstreemseks muutunud." Selle peale ta kuulas mu läbi oma aparatuuriga ning teatas, et köha enam praegu bronhhides pole, asi on liikunud ülemistesse hingamisteedesse. Aga kops on puhas ja see on peamine. Hmm, hästi. Siis palus ta kurku näidata. "ISSAND JUMAL"
.. Diagnoosiks pandi mingisugune srghauerhyuaeth meenutav sõna (täpselt lihtsalt ei suuda meenutada, ununes sel sekundil, mil ta selle öelnud oli; kutsun seda edaspidiselt x-haiguseks). Sellega pidi kaasnema tõsine energiapuudus, sest see värk levib kehas ja imeb kogu energia endasse, palavik ja lihasvalu, peavalu ja nõnda edasi. Tegemist polevat millegi väga ekstreemsega, ent ta uuris mult siiski, et kuidas ma neelata suudan. Sel hetkel hakkasin tõesti mõtlema, et fakk, kuidagi ebaharilikult valus. Andsin vereproovi ja läksin ostsin antibiootikumid välja, mingeid muid ravimeid ka. Siis läksin poodi, ostsin kommi, ja tulin koju. Tõeline väsimus, läksin voodisse ja helistasin tööle, et no paar päeva ei ole mind näha ja, et arvatavasti saan terveks selleks ajaks, mil tööleping lõpeb. Nii ongi. Magasin natuke, siis olin üleval ja sõin kommi, magasin, võtsin antibiootikume, magasin, lugesin Isa Goriot.
Haige olla ei ole kohe kindlasti mitte mõnus, aga vaadakem asja positiivset külge, mul on veidike aega endaga tegeleda, asjade üle järgi mõelda ning .. raamatuid lugeda! (: Sest internetis ma eriti palju viibida ei suuda, pea hakkab valutama ja nii edasi.
Räägiksin ka veel natuke ühest suurepärasest laulust, mille alles hiljuti avastasin. Lugesin kusagilt mingi.. saidi top 10 parimaid lugusid läbi aegade ja seal oli esile tõstetud lugu Vitas - Crane's Crying. Minu üllatuseks oli see lugu.. venekeelne ning esmasel kuulamisel praktiliselt mitte midagi ütlev. Täna sattusin aga lugu uuesti kuulama ning avastasin, et tegemist on tõesti märkimisväärselt erilise looga. Nimelt, kui vaatate videot, märkate, et tegemist on meessoost artistiga, täpsemalt siis vene päritoluga kontratenoriga, mis on teatavasti üpriski haruldane hääleliik. Ühtlasi tekitab lugu minus külmavärinaid, kui seda kõvasti ning hoolikalt kuulata. Uurisin ka natuke artisti kohta ning mind läbis tõeline kahjutunne, et varem tema muusikaga kokku pole puutunud. Imelik, ma kuulan natuke teise kaliibriga muusikat, ent tundub, et tõeliselt andekate muusikute puhul ei mängi see erilist rolli.

Lähen magan.