Taasavastasin kaks lugu:
Sixpence None The Richer - Kiss Me
The Cranberries - Zombie


Ja kui keegi tõesti ei tea veel neid kahte David Bowie lugu, siis on viimane aeg:
Life on Mars?
Starman



Huvitav, kuidas suurem osa inimestest enda saavutusi hindab. Ja mille järgi - kas selle, kui lähedale nad oma sihtmärgile jõudsid või hoopis selle, kui palju nad teiste inimestega võrreldes saavutanud on. Oletame, et kõige suurem siht kellegi elus oleks jõuda Pluutoni, aga ta jõuab ainult Saturnini. Kas see oleks ebaõnnestumine, kui ta ei täitnud enda eesmärki, ent samas.. ta jõudis kaugemale kui keegi teine siiamaani. Või kas see on ebaoluline saavutus, kui on tegemist klaustrofoobikuga, kes kardab liftiga sõita, aga teeb seda mingil hetkel sellegipoolest? Teised peavad seda normaalseks, aga tema näol on see meeletu eneseületus. Kuidas saab aru, et ebaõnnestumine ei olegi tegelikult suuremas plaanis ebaõnnestumine?